Lugesin kirja oma 4 korda
läbi ja alles siis mõistsin, et Alex räägibki vist tõtt. Tuli teha
äkkotsus. Läksin oma tuppa ning pakkisin taas asjad. Kirjutasin ka enda
kallitele elukaaslastele kirja, kus ma tänasin neid külalislahkuse eest
ja teatasin oma lahkumise põhjustest. Võtsin kohvri ja läksin taas
lennujaama, et Eestisse tagasi sõita. Reis oli pikk ja väsitav, kuid
lõpuks jõudsin kohale. Käes oli taas õhtu, kui mitte öelda, et
hilisõhtu. Kõndisin koos kohvriga taksopeatuse juurde ja otsustasin
Alexi juurde sõita. Peatusime ta maja ees, maksin arve ning väljusin
taksost tänavale. Läksin otsejoones ukse taha ning koputasin tugevalt.
Uksele tuli Alexi ema.
“Tervist, kas Alex on kodus?”
“Jah, ikka on, tule sisse.” Lausus ta ema ning läks poega kutsuma. Kõndisin elutuppa ja võtsin istet.
“Kes see on?” kuulsin ma Alexit ütlemas. Ta kõndis elutuppa.
“Anny, sa tulidki !Kui hea meel mul sind näha on!” tormas
ta mind kallistama. Ma ei uskunud seda. Lihtsalt ei suutnud. Lõpuks
ometi kallistab mind poiss, keda ma niiväga armastan. Kallistasin teda
õrnalt vastu.
“Tule, lähme mu tuppa ja räägime seal edasi.” seletas Alex ja juhatas mind edasi oma toa suunas.
Комментариев пока нет.
Будь первым - напиши свой комментарий.