Blogs

Kui sa arvad, et mulle miski segaseks jäi,
küllap tead, sulle mõeldes päev või paar nüüd käin.
Küsis keegi, et miks nii mõtteis vaevan ma end -
pole sa mulle poeg ju, pole vend.

Aga keegi ei tea, mis meid seob.
Need on kauged võõrad hanged,
raagus metsad ja laukasood.
Ja jutud, mis pooleli jäid.

Aga keegi ei tea, mis meid seob.
Oli kord üks väike naine.
Ei saand teda sa ega ma,
aga saime nii magusalt haiget.

Minge, ma ei tule veel.
Tule peale tõstsin vee.
Olingi ehk liiga kaua teel.
Piilun aknast väheke,
kuidas te seal lähete.
Sügisel on õhtud pimedad.
Kõik, mis alles jääb, see paistab praegu siit:
hetkeks peatusite. Ei ? see ainult näis.
Mõtleme, kas miski maha jäi.
Või kuidas meil see asi täpselt käis?

Jään veel hetkeks vaatama.
Pilguga teid saatma ma.
Pimeduses hõõguv sigaret.
Kõik sai nagu öeldud vist
keset pikka vaikimist.
Tee on kitsas, kraavid täis on vett.
Kurb on ainult see, et rõõm on nõnda suur:
vaatan ringi toas ja kedagi ei näe.
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo
ja homme üle läve ma ei läe.

Minge, ma ei tule veel.
Kõik sai nagu öeldud vist.
Nüüd rahulikult lõpuni ma vaatan unenäo.

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab.
Hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb.

Uusi sõpru, usun, veel leian tollel võõral teel.
Aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Kui et - kurat teab, mismoodi tal seal läheb

Noorus ei ole lõputult jääv,
kunagi kortsus tööst väsinud käed.
Peeglisse vaadates seda kord näed,
jäljed ka näkku on on vajutand aeg.

Noorus ei ole lõputult jääv,
naerdes ja nuttes möödub me aeg.
Rõõme, et ikka rohkem võiks leida,
kurbus ja pisarad eelmale heita.

Noorus ei ole lõputult jääv,
kunagi aeg teeb armutu töö.
Peeglisse vaadab vaid väsinud pilk,
kuuled kuis ahjul laulis kord kilk.

Noorus ei ole lõputult jääv,
kunagi kõigest vaid mälestus jääb.
Minevik kurbuse endasse peidab,
mälestus kaunist jääb püsima endas.

Naiste auks ma tõstan klaasi
roosidega täidan vaasi
Kogu palga koju toon
nüüdsest kraanivett vaid joon

Naisi tuleb kätel kanda
pasunasse mitte anda
Kohvi tuleb viia voodi
ise tööle, õhtul poodi

Hiljemgi veel nõia väel
seda päeva unes näen
Aga meeste õnneks naistepäev
pole mitte iga päev.

KUHU KÕNNIVAD KASSID, KUI NAD KOJU EI TULE?
KAUGEL KASSIOPEIAL NAD SÜÜTAVAD TULE.
ISTUVAD RATASRINGIS SÜTE KAHVATUL KUMAL.
TASA NENDEGA KÕNELEB KURBADE KASSIDE JUMAL.

SUURES VANKRIS NAD SÕIDAVAD ÜLE TÄHISE TAEVA.
KARJANE KAITSEB KÜLMA EEST, ÖÖ VÕTAB OMA LAEVA
SILITAB SIIDISEKS KASUKAD, RAVITSEB ARMID JA HAAVAD.
KASSID KÕNNIVAD LINNUTEEL, KUNI TÄHED NEIST SAAVAD.

Miks ei maga sa, kallis, veel ülal?
Sule silmad, ei kuku veel käod...
Olen padi vastu su õla,
olen ingel su unenäos...

Igatsused suletud silmades
nagu laevadki leiavad kai.
Üle unenäo haprate sildade
teineteiseni jõuame vaid.

Nõnda pilkane öö. Tuule laulus on tuska ja ängi.
Armusädemeid pilluvad siiski mu sängi
jaaniussid, kes hullavad kasteses luhas.

Piinad endale hoian, neid teistele maha ei müü!
Seljas südaöö külmust mul küütleb türkiisidest rüü.
Juba surm tuleb, jäine ja kuupaistepuhas

ilus ei pea veel pitsisid kandma
mukitud olema musisid andma
ilu on maa peal mitut moodi
metsa all sammal ja lossides voodi
metsa all sammal ja taevasina
puude oksad ja ööudust lina
majades mängud ja maksapasteet
telekas, veinid ja kena tapeet
aknad ja kuuvalgus akende taga
akna all istumas need kes ei maga...
uksed on paremad ustest saab minna
tõeluseks tegema unistuslinna

Urmas Alender - Ja kuigi veel

Ja kuigi veel mullatolmu ei ole kuulda me hääles
sellegipoolest see vajub ükskord me mõlema pääle
Kes teab kui palju on vihmu sestsaadik langenud alla
ja kui mitmete lõhmuste lehed on pääsenud okstest valla
Eks sa isegi tead et ma tunnen su ihu igal pool ära
su silmalauge ja saatust ja ripsmete rusket sära
sa ei mõista kuskile panna, sest et igasse südatalve
sina joonistad ise mu näo ja kõrvale kirjutad palve
Et me oleks veel niisama noored ja teaksime puid ja rohtu
ja et sa ikka veel salaja loodaks, et ega me eales ei kohtu
Ent juba septembris kui kukub pähklipuist maha kõlinal raha
me näeksime teineteist linnas ning sa jälle lööks silmad maha
Sest seekord sa olid nii noor, et ma heitsin su näole suuli
nagu oleks see mõõgatera, mis pühitseb nukraid huuli
Ja su silmade põhjast kerkis siis surmale kullast ringe
ning sestsaadik minul on õigus eluaeg püüda su hinge