Iga inimene avab meis endis mingi uue nurga, külje. Vahel me üllatume iseenda üle, kuna ei teadnud sellisena olemaski endid. Et mitte segi ajada selle inimese vajadust enda elus ja iseenda olemust sel hetkel ... Et osata neid eristada ...
Et see inimene, see teine, toob küll esile mingi uue huvitava joone, kuid kuidas seda hoida ilma selle teise inimeseta?

Miks mulle alati on nii sümpaatsed olnud (juba lapsest saati) need üksikud ja tugevad tegelased? Miks? Samas olen ise kogu elu end üksikuna tundnud ja samas mitte iial üksi olnud...

Tykkää! 4