Üksinda ootan.
Keegi ei tule.
Vaikuse süles
silmadki sulen.
Kaugusest hääled
kostavad siia,
kuid nemad ei saa
mind ära siit viia.
Aeg lendab mööda,
jääb seljataha
ja kõik, mis mind seob,
jääb minust maha.
Sel ei ole mõtet,
kuid siiski ma tean,
et ootama siin
alati pean.
Tuleb uus aeg
ja kaob siis kõik mure,
kuid praegu vaid ootan
ja keegi ei tule...

Lubię to! 1