Välja, ööse mis pole veel täiesti pime,

eemale seintest ja ekraanidest.

Taevast, kus mõni täheke hele,

tundeid ja tajusi vaagides.

Kuhugi kaugele mere taha

kellegi juurde, kuhu kutsub süda

tahaks lennata mu hing seest ära,

kuid maha jääks keha.

Ja nii katkiselt lähen tagasi tuppa,

justkui vaimu pistaks tagasi pudeli,

öösel kui aeg tundub ei rutta

ümber tahaks luua senise mudeli.

Kuid on tulemas hommik

nagu ta alati tuleb

ning uued uudiste pommid

ja hallid argised mured.

Severim!