Mul tahe anda oma väike panus<br />
<br />
me surutõrde, käärimas kus vein,<br />
<br />
et juua võiks, kes nõrkemas või janus.<br />
<br />
<br />
<br />
Ei murda või meid kurbus ega lein,<br />
<br />
ses kokkuhoius seisab võimas vägi<br />
<br />
ja seista tuleb tormides kui sein.<br />
<br />
<br />
<br />
Ka liivateradest ju koosneb mägi,<br />
<br />
mis tormid, tuuled suunab nende teelt.<br />
<br />
Meist mõnigi ehk seda vahel nägi,<br />
<br />
<br />
<br />
et asi muutus, hoides ühismeelt.<br />
<br />
Ma kokku põimin mõttelennust salme,<br />
<br />
August Pihlak<br />
Õhtu rannal<br />
<br />
Kersti Merilaas<br />
<br />
<br />
<br />
Tasa tuli õhtu merelt randa,<br />
<br />
järel kerged kalalõhnad.<br />
<br />
Kõrkjaist tõusva valge pehme udu<br />
<br />
Eilse päeva surilinaks kudus<br />
<br />
Tõotades und ja rahu anda.<br />
<br />
<br />
<br />
Kummargile valvab hämar taevas<br />
<br />
üle vaikse kaame mere.<br />
<br />
Pühalikult pikas mustas rivis<br />
<br />
astub vette kivi kõrval kivi<br />
<br />
tõsiselt ja küürus nagu vaevas.<br />
<br />
<br />
<br />
Oli päev kui raske koorem kanda.<br />
<br />
Üle õla öeldud sõna<br />
<br />
nagu kirves pea kohal ripub.<br />
<br />
Aga süda ikka jälle kipub<br />
<br />
ennast kinkima ja ära andma.<br />
<br />
<br />
<br />
Kirjutan üht nime märga liiva<br />
<br />
tuhat korda, tuhat korda,<br />
<br />
kuni väsib igatsus ja lõpeb,<br />
<br />
südamest saab jalge ette lõke –<br />
<br />
ja ei ükski kaotus enam riiva.<br />
<br />
Ants Mändmets
πριν περισσότερο από ένα μήνα
Kohvikujutt<br />
<br />
Kevad on. Päikene särab.<br />
Hellitlev tuuleke puhub.<br />
Lõbus on. Tänavakära<br />
mured kõik minema uhub.<br />
Kohvikusse ma astun,<br />
laudades istuvad daamid.<br />
Vadin mind võtab vastu,<br />
tütarlaps laudu kraamib.<br />
Nobedalt käimas on keeled,<br />
kohv indu juurde annab.<br />
Jutt aina jookseb, aeg veereb -<br />
pole neid kuhugi panna.<br />
Tõeline kevad on väljas,<br />
tuul, päike, soojus ja valgus...<br />
Moekad kleidid daamidel seljas,<br />
jutul ei lõppu, ei algust.<br />
<br />
Katre Ligi
Ants Mändmets
πριν περισσότερο από ένα μήνα
KUI TUME VEEL KAUAKS KA SINU MAA<br />
Kui tume veel kauaks ka sinu maa<br />
ja raske su koorem kanda,<br />
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa<br />
su soovide siniranda,<br />
täht süttib ehk taevas su üle veel,<br />
lill tärkab su haua pinnast<br />
ja sinu mõte ja sinu meel<br />
kord tuksub su rahva rinnast —<br />
ja liigub ja loob ja lehvitab<br />
ja kauneid radasid rajab,<br />
su rahva koda see ehitab<br />
ja põlvest põlveni kajab.<br />
Juhan Liiv
Aivars
πριν περισσότερο από ένα μήνα
kas laev on läinud
Η τελευταία σου αξιολόγηση:
Δεν έχεις αξιολογήσει ακόμη καμία φωτογραφία
Αξιολόγησε τη φωτογραφία για να γνωρίσεις την κατάταξή της και τον αριθμό των ψήφων τηςΦωτογραφίες
Οι φωτογραφίες μπορούν να σχολιαστούν μόνο από εγγεγραμμένους χρήστες
kaunis oled kullake...
tänan<br />
Mul tahe anda oma väike panus<br />
<br />
me surutõrde, käärimas kus vein,<br />
<br />
et juua võiks, kes nõrkemas või janus.<br />
<br />
<br />
<br />
Ei murda või meid kurbus ega lein,<br />
<br />
ses kokkuhoius seisab võimas vägi<br />
<br />
ja seista tuleb tormides kui sein.<br />
<br />
<br />
<br />
Ka liivateradest ju koosneb mägi,<br />
<br />
mis tormid, tuuled suunab nende teelt.<br />
<br />
Meist mõnigi ehk seda vahel nägi,<br />
<br />
<br />
<br />
et asi muutus, hoides ühismeelt.<br />
<br />
Ma kokku põimin mõttelennust salme,<br />
<br />
August Pihlak<br />
ilus
Õhtu rannal<br />
<br />
Kersti Merilaas<br />
<br />
<br />
<br />
Tasa tuli õhtu merelt randa,<br />
<br />
järel kerged kalalõhnad.<br />
<br />
Kõrkjaist tõusva valge pehme udu<br />
<br />
Eilse päeva surilinaks kudus<br />
<br />
Tõotades und ja rahu anda.<br />
<br />
<br />
<br />
Kummargile valvab hämar taevas<br />
<br />
üle vaikse kaame mere.<br />
<br />
Pühalikult pikas mustas rivis<br />
<br />
astub vette kivi kõrval kivi<br />
<br />
tõsiselt ja küürus nagu vaevas.<br />
<br />
<br />
<br />
Oli päev kui raske koorem kanda.<br />
<br />
Üle õla öeldud sõna<br />
<br />
nagu kirves pea kohal ripub.<br />
<br />
Aga süda ikka jälle kipub<br />
<br />
ennast kinkima ja ära andma.<br />
<br />
<br />
<br />
Kirjutan üht nime märga liiva<br />
<br />
tuhat korda, tuhat korda,<br />
<br />
kuni väsib igatsus ja lõpeb,<br />
<br />
südamest saab jalge ette lõke –<br />
<br />
ja ei ükski kaotus enam riiva.<br />
<br />
Kohvikujutt<br />
<br />
Kevad on. Päikene särab.<br />
Hellitlev tuuleke puhub.<br />
Lõbus on. Tänavakära<br />
mured kõik minema uhub.<br />
Kohvikusse ma astun,<br />
laudades istuvad daamid.<br />
Vadin mind võtab vastu,<br />
tütarlaps laudu kraamib.<br />
Nobedalt käimas on keeled,<br />
kohv indu juurde annab.<br />
Jutt aina jookseb, aeg veereb -<br />
pole neid kuhugi panna.<br />
Tõeline kevad on väljas,<br />
tuul, päike, soojus ja valgus...<br />
Moekad kleidid daamidel seljas,<br />
jutul ei lõppu, ei algust.<br />
<br />
Katre Ligi
KUI TUME VEEL KAUAKS KA SINU MAA<br />
Kui tume veel kauaks ka sinu maa<br />
ja raske su koorem kanda,<br />
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa<br />
su soovide siniranda,<br />
täht süttib ehk taevas su üle veel,<br />
lill tärkab su haua pinnast<br />
ja sinu mõte ja sinu meel<br />
kord tuksub su rahva rinnast —<br />
ja liigub ja loob ja lehvitab<br />
ja kauneid radasid rajab,<br />
su rahva koda see ehitab<br />
ja põlvest põlveni kajab.<br />
Juhan Liiv
kas laev on läinud