Oli keskmise pimedusega öö. Kuu paistis, kuid ilm oli pilvine. Kolm rändur-taati astusid mööda rada Saarepää Karu talu poole. Karu oli tore sell, töökas, alati abivalmis ning isegi rikas. Rikkus seisnes tal mesipuu istikute müügis ja kasvatamises, nagu ta ise ütles. Nüüd oli Karu juba teistkordseks isaks saanud. Rändur-taadid nimelt katsikutele läksidki. Ei leidunud sealmail ühtegi isa, ema ega leske, kes kordagi elus noid kolme ätti näinud poleks olnud.

Oli keskmise pimedusega öö. Kuu paistis, kuid ilm oli pilvine. Kolm rändur-taati astusid mööda rada Saarepää Karu talu poole. Karu oli tore sell, töökas, alati abivalmis ning isegi rikas. Rikkus seisnes tal mesipuu istikute müügis ja kasvatamises, nagu ta ise ütles. Nüüd oli Karu juba teistkordseks isaks saanud. Rändur-taadid nimelt katsikutele läksidki. Ei leidunud sealmail ühtegi isa, ema ega leske, kes kordagi elus noid kolme ätti näinud poleks olnud.

Ukse ees jäid nad korraks seisma, panid kolm kõrva vastu ust ning kuulatasid. Sees käis kõva pidu. Taadid marssisid sisse, avanes vahva vaatepilt: Karu mängis lõõtsmoonikut, perekoer Muki oli vallakirjutaja Meinhardt Vaskbergi näpitsprillid ninale seadnud ning nüüd komberdas kahel jalal mööda kõrget reheahju lugedes luuletusi Leninist, ise vahepeal kõva häälega naeru kõkerdades. Koer oli tegelikult pärit Moskva tsirkusest ning ta nimi oli Nikolai Nikolajevits, sealt lasi ta aga liidu lagunemise aegu jalga. Ise armastas ta ennast kutsuda Perestroika Ohvritallekeseks saades arvatavasti ainult ise aru, mida see tähendab. Rahvast oli rehetoas loogu, seal istusid tegelased vallaametnikest hulkuriteni. Ka üks varblane oli tuppa sattunud, ent see lendas rändurite sisenedes välja.

Peremees, märgates taate, jättis pilli sinnapaika ning asus neid tervitama. ’’Tere kallid taadid, nagu...’’. „Kuskohas siin  käsi pesta saab, mul kõht karjub nutta nii, et püksi tahab tulla.“ Karu näitas vaikselt parema käe nimetisõrmega koha kätte ning asus uuesti mooniku kallale võttes üles viisijupi vangitornist, kus kaunis neitsi päästjat ootas. Karu oli tugev mees, üle kahe meetri pikk ning kaalus paarisaja kilo ringis. Karu sai ta endale nimeks selle järgi, et tal juba sündides selg ja rind tiheda karvkattega kaetud olid. Algul arvas külarahvas, et tegu on vanapaganaga ja tahtis tal pea ära keerata, ent siis pani ema ta leerikooli, kus too küll palju ulakust tegi ja altarit pidevalt ühest kohast teise nihutas.

          Järsku käis kõva kolin ning läbi lae otse söögilauale kukkus vanim perepoeg , ülijõulise kehaehitusega Tõnis Saarepää ehk Tõnn, kelle meelistegevus oli katuselaastude pealt otse maja külje all olevasse tiiki liuelda. Poiss lamas natuke aega laual ning pomises midagi vesilõbudest ning viiekordsest korterelamust, tõusis siis püsti, lõi endale rusikaga vastu rinda ning röögatas: “Pole aega passida, vaja katus korda teha!“ Seda ta ei teinud, sest ta oli väga laisk.    

          Nüüd komberdas madalast uksest sisse sauniktaat, juba aukartustäratavas vanuses kõhetu kogu ning kisendas: „Kurat, poisid, mets on valget vaenlast täis, heledad ning valged, ussikujuga!“ ta potsatas istuli ja puhkes valju häälega nutma endale samal ajal tühja heeringakarpi pähe toppides, endal silmad pahupidi peas. „Moonileotis on selle mehe ära rikkunud!“ ohkas kohalik kooliõpetaja ning kulistas suure kruusitäie puskarit kurku. See, et saunik moonileotist süstis oli avalik saladus. Mehe kojaesine oli tihedalt moone täis istutatud, ise ütles ta, et saia jaoks, aga seda ei uskunud keegi, sest mees ei osanud kartulitki keeta. Temast ei tehtud tavaliselt väljagi, kui ta pilves peaga lähedalasuva alevi vahel tuias ning tahmaga majaseintele Saunikmees kirjutas. Kui too kaine oli, sai temaga täitsa asjalikku juttu puhuda, mehel oli kaks kõrgharidust ning kaprali auaste sõjaväes. Saunik oli kainest peast väga austatud külaelanik.

          Karu naine ei olnud inimestele üldse tuttav, vanarahvas teadis rääkida, et tema suust pole kakskümmend aastat ühtegi sõna tulnud. Sündinud oli ta Kõrgõstani mägedes, päris kleenuke teine aga jõudu oli küll ja küll, jaksas terve tündri õlut pea kohale tõsta ning vankriratastega žongleerida. 

 

Like! 1