Õnneõpetused läbi aegade

Õnne, kui ihaldusväärse seisundi üle, on mõtisklenud iidsete ajastute filosoofid ning õnne olemust on uurinud kaasaja teadlased. Lugematul hulgal on välja töötatud õnne mõõdikuid ja koostatud õnne valemeid, sõnastatud teooriaid ja pärandatud õnneõpetusi. Inimeste jaoks tähistab sõnapaar „õnnelik elu“ väga erinevaid asju. Temperamentse tegutseja jaoks tekitab õnnetunnet pidevalt muutuv elu. Seevastu tagasihoidliku mõtiskleja jaoks on õnne eelduseks rahulik kulgemine. Õnneliku elu määratlus võib muutuda silmapilkselt, kui tervis kaob käest või juhtub ootamatu õnnetus.

Heidame pilgu ajalukku ja vaatame, mida õpetlased on õnnest arvanud. Antiikfilosoofide jaoks oli inimese maine heaolu arutluste keskseks teemaks. Hea ja õnneliku elu alustaladeks peeti teadlikkust ja oskust mõtiskleda. Oluline oli inimese eesmärgile pühendumine ja püüdlus õnne poole läbi mõtestatud tegevuse. Filosoofid mõistsid, et inimeste jaoks tähendab õnn erinevaid asju, kuid eesmärk on kõigil pälvida ülim hüve ehk eudaimonia (tõlkes: õnn). Aristotelese idee kohaselt on õnn õige tegevuse tagajärg, mitte juhus. Inimene on õnnelik, kui ta järgib oma ergonit ehk tema jaoks parimat enese teostamise viisi, mille kaudu avaldub tema loomus.^1,2,3 Nagu linnu jaoks on kõige loomulikum tegevus lendamine ja kala jaoks ujumine, nii on igal inimesel loomuomane talent, mille avastamine ja rakendamine tagab talle õnneliku elu.

Õnneõpetusi on põimitud usundite pühakirjadesse ja rahvapärimustesse. Kristlase jaoks on oluline elada Jumala Sõna reeglite järgi ja puhta südametunnistusega, et teenida ära igavene elu. Katoliku katekismus nimetab seitset voorust – tarkus, mõõdukus, meelekindlus, õiglus, usk, lootus, armastus – mis viivad õitsengu ja hea eluni. Budist on teel valgustumise poole – see on püsiv teadlikkuse ja õnneseisund ehk nirvaana. Moslemite pühakiri Koraan väärtustab jumalakartlikku eluviisi ning annab õpetusi keha ja vaimu eest hoolitsemiseks nii praeguses elus, kui ka surmajärgses igaveses õndsas elus. Iidsed Aasia filosoofid, kelle õpetustest on välja kasvanud konfutsianism, taoism, budism ja hinduism, väärtustasid kõrget moraali, voorusi, kaastunnet ja mõtisklusi, mis sillutavad tee püsivalt õnneliku elu juurde. Põlisrahvaste usundites, kus on olulisel kohal suhtlemine loodusvaimude ja lahkunud eelkäijate hingedega, kasutatakse hea õnne meelitamiseks ja ligihoidmiseks rituaale, amulette ja loitse. Võib arvata, et ka uskmatul ateistil on õnnelikust maisest elust oma nägemus. Ühisnimetaja: õnneliku elu loomisega tegelevad kõik inimesed. Teekond ja vahendid on meil erinevad, kuid eesmärk on sama.

Mis oli õnn meie esivanemate jaoks? Põgusa ülevaate saame uurides eesti rahvatarkusi. Vanasõnad manitsevad tegutsema järelemõeldult ja olema hoolas : „Tark ei torma“, „Üheksa korda mõõda, ükskord lõika“, „Hooletus ees, õnnetus taga“. Rahvatarkustes rõhutatakse inimese isiklikku vastutust oma eluõnne eest: „Igaüks on oma õnne sepp“, „Ega õnn sind ei otsi, kui sa ise õnne ei otsi.“ Manitsetakse olema valvas, et mitte oma õnne maha magada ja selle nimel tööd teha: „Magavale kassile hiir suhu ei jookse.“ Vanarahvas märkas elu vahelduvat kulgu: „Õnn ja õnnetus käivad käsikäes“, ning õnne suhtelisust, mis sõltub vaatleja mätta kõrgusest ja asukohast: „Ühe õnnetus, teise õnn“.⁴

Õnne sümbolid

Vana-Kreekas kujutati õnneliku hetke kehastusena peajumal Zeusi noorimat poega Kairost (pildil). Eesti disainer Leonardo Meigas kirjeldab jumalust nii: „See on lugu antiikjumal Kairosest, kes tiivulise olendina liigub kiirustades inimestele vastu, tuues endaga kaasa mingi uue õnneliku juhuse, uue võimaluse. Teda on võimalik tabada, kahmates tal kinni habemest või juustest, mis kasvavad üksnes ettepoole. Kui oled oma õige hetke käest lasknud, on Kairos sinust möödunud ja sa tabad kõigest ta kiilast kukalt.“ ⁵ Kogu ratsionaalse planeerimise juures tundub siiski aeg-ajalt, et õnn ei allu kontrollile ning tabab meid juhuslikult. Kaasaegne jutlustaja vaimsetel teemadel, Eckhart Tolle, on öelnud: „Ära otsi õnne. Kui otsid, ei leia sa seda, sest otsimine on õnne vastand. Õnn on ikka tabamatu…“.⁶

Õnne on läbi aegade püütud kujustada ja enda ligi hoida. Talisman taskus või kaitsemärk rinnas on märksa kindlam tunne elu ebamäärasusele vastu minna. Head õnne sümboliseerivad nii inimkäe all valminud esemed nagu hobuseraud ja õnneraha, kui ka haruldased looduslikud nähtused nagu päiksevarjutus ja neljaleheline ristikhein. Ebausk, ütlevad mõned. Lootustandev, ütlevad uskujad. Vanad eestlased kudusid õnne, armastust ja tervist kangasse ja küpsetasid häid soove leiva sisse. Tervisetoopi tõstetakse tänapäevani. Vanast ajast on pärit ka äraspidine ebausklik komme öelda teeleminejale kaasa mõned viletsad soovid, et head õnne mitte ära sõnuda.

Like! 6