"Me ei saa enam koos olla," ütles Anders pilk maha suunatud. Poiss seisis nagu talle oleks raske koorem õlule asetatud ja siis kästud astuma hakata.
Annebel vaatas talle segaduses ilmega otsa: "Mida sa ajad Anders? Me sobime kokku. Ma saan aru, et sul on kodus ja koolis raske, aga-"
"Ei..." Andersi hääl oli lõplik ning viimaks tõstis ta pilgu ja vaatas tüdruku heledatesse silmadesse: "Anna andeks, Annabel. Aga ma arvan, et oleks parem kui me lihtsalt sõbrad oleksime. Palun." Poiss astus sammu ettepoole ja kallistas tüdrukut, kes tardunult seisis ja lihtsalt kaugusesse vahtis.
"Koolis näeme," poetas Anders mokaotsast ning sammus siis minema, aeglaselt ja natuke löntsival sammul kõndis ta Annabelist eemale. Alles viis minutit hiljem hakkas Annabel nutma. Ta seisis kooli kõrval platsil ning nuttis.

Annabel mängis kümnenda klassi keskel juhtunut mitu korda peas läbi ja mõtles, mida ta saanuks muuta. Mida ta saanuks muuta, et nad Andersiga oleksid kokku jäänud. Mitte et Anders sõbrana halb oleks olnud. Ei, nad jäid sõpradeks ja Anders oli tüdruku parim vastassoost sõber. Nad said superhästi läbi, sest see oli ju kõigest lahkuminek, mitte sõjakuulutamine. Aga Anders tõrjus kõik Annabeli katsed. Ta ei näidanud üles ka huvi ühegi teise tüdruku suhtes. Ta lihtsalt ütles Annabelile, et oleks parem kui nad oleksid sõbrad ja nad olid sõbrad. Olid sõbrad päevani, mil üks lahkus.

Annabel istus oma toas laial aknalaual. Tal oli seljas vana ja natuke lühike sinine pidžaama, millest ta lihtsalt end lõpmata turvaliselt tundis. Tüdruk toetas peaga vastu külma aknaklaasi ning vahtis klaasistunud pilguga välja. Anders ütles paar nädalat tagasi, et tal on raske ja tal on kodus probleemid. Ta lubas sellest õige pea Annabelile rääkida, aga lükkas aega iga kord edasi, kui Annabel selle kohta täpsemalt küsis. Ütles, et kes kaua kannatab, see kaua elab. Aga Anders ei elanud kaua. Annebel nuuksatas ja surus näo suure valge karvase jänese sisse. Pisarad sulandusid kaisulooma karvadesse, kui Annabel seda nii tugevalt kallistas, kui suutis ja lihtsalt nuttis. Annabel ei olnud koolis käinud, kuigi matustest sai paari päeva pärast juba nädal. Jah, vanemad olid palunud, et Annabel läheks ja nad olid isegi sobivad riided valmis otsinud ja teda üles ajanud aga Annabel keeldus end riidesse panemast. Ta keeldus majast väljumast, sms'idele, telefonikõnedele ja e-mailidele vastamast. Ta tahtis lihtsalt aknalaual istuda ja aknast välja vaadata. Ja kui ta seda enam ei suuda... siis tahtis ta magada ja näha unenägusid, kus kõik oli veel korras. See osa oli parim osa tema päevast. Ärkvel olla oli liiga valus, sest ärkvel olles kontrollis ta oma mõtteid, mis liikusid koguaeg samale rajale...

Anders, Anders? Mis su elus toimus? Ma arvasin, et ma olen su parim sõber aga ma ei teadnud isegi seda, mis sul halvasti on. Sa ei usaldanud mind. Anders, mis toimus? Ma tahan sinult seda küsida. Ma vajan seda, et saaksin sinult küsida. Ma vajan su naeru, nalju ja pullitegemist. Ma vajan sind. Tule ja kallista mind. Tule ja ütle, et kui tuleb minu prints valgel hobusel, siis sina hoolitsed selle eest, et hobune peatuks ja et sa tõstaksid mu ise sadulasse. Ja kui sa midagi öelda ei taha, siis lihtsalt tule ja ole. Ole niisama, vaate lage aga ole siin...

Like! 2