(deprekas)  nüüd,kui taevalaotuses kustunud on tähed
ning peagi helendamas uue päeva valgus....
käed taskus tundmatusse lähen,
tahan leida kohta,kus aegade algus...

ma ei armasta,ega vihka kedagi,
pole sõber, ei suuda ju sedagi....
täiesti mõtetuna,sellel teel ma käin
möödujale tühisest tühisemana näin

kuid siiski,ei soovi haiget teil teha
mul pole külm,ehki jäätund mu keha..
olen sõbralik,segaduses hull
totakalt vastu ma naeratan sul

ma tahaks kaduda kuhugi siit ilmast
et pisarat ei näeks te kukkumas mu silmast
ma tõesti ei naera,nuta ega palu,
olen tuim,ei tunne enam  valu

mööda teed,mis libe ja konar
kukun tõusen ja pimeduses koban
ma ei vaja enam te toetavat kätt
miks te siis ei mõista,see on hüvastijätt

ei,ei,ma ei lehvita,ega hüüa aidaaa
pakute abi,kuid ometi aidata ei saa
vihkan seda mõtetut valede prahti
nii ma siis nüüd lähen, kõigest öeldes lahti

ma ei ütle,et see pole mulle raske,
kuid ärge keelake,minna mul laske..
saatus ei enam seda mägu minuga mängi
ei suuda ma taluda seda tühjust ja ängi

südames ainult tühjus ja hinges on raev,
elades rõõmuta elu,kaaslaseks vaid vaev
olete kõik mul armsad,kuid mu seis on täbar
hingest järgi pool ja seegi vaid räbal

mind hukka ärge mõistke,kui vähegi võite
erinevatel aegadel õnne mul tõite
pole unustanud,seda endas ma kannan-
ka siis,kui igavikule oma käe nüüd annan

vaid ühe palve, endast jätan siia-
ärge meenutage mind iial
kõik mu soovid on läinud ju alati  luhta
nüüd lähen, jättes maha lehe,valge ja puhta.

ongi öeldud kõik,mis öelda mul oli
veel hoian tõrvikut,milles kustund on tuli
üks väike hetk ja ma igavikuks saan
taas on öö,ning pimedus katmas on maad....

Like! 5