Vaatan: rohelised lehed
tuul pühkinud on puudelt -
kolletavaid tänavaid -
ning valgus kirmu sinu huulel.
Mõte seiskub, tiksub, ootab
laseb hinge puhuda sel tuulel
nagu tegi närbund puudel
kuni lõpuks aegki seiskub.
Jälle ootab, vaikib mõte tärkab
veereb nõlvast alla peatumata
küll kord taaski kevad ärkab
valla päästab rohelise paela,
kui käed riputad sa minu kaela.
There are no comments yet.
Leave your comment, start the discussion!