Olelen siin tuhmis ärklitoas, aknad on tuhmid ja õrn lambivalgus kumab ähmaselt ja lummab sohval lesivat kassi...kass nurrub tasaselt...mõtlen kui üksik ma hetkel olen ja alati olen ikka ikka olnud...hing ja süda tõmbuvad areldi krimpsu, tuimaks tombuks, kui mõtlen sinule...sina kes sa lahkusid augustiöö kahkjas väreluses, lihtsalt läksid...ma tõstsin käe viipeks kuid see ei liikunud, nii murtud olin ma sel hetkel kui nägin su mandlirohelist bareti pimedusse haihtumas, tuul lõi mu käe liikuma ja nii moodi õndsalt jätsin ma sinuga hüvasti....minu esimene hüvastijätt ja nii hingerebestav, nii õel...hommikul kui ärkasin ei olnud enam sind minu kõrval ja ase mis tavaliselt leebe ja soe, tundus kõrvetavalt kalk...ah kallis kas näen sind veel, miks ma sind näha tahan, et sa jälle mu maailmast kaoksid...kahju on olla ilma sinuta, kahju on kõigest ja mul valutab, tuikab ja tuikab ja leevendust ei ole veel käeulatuses, mis on too panatsea mis raviks mu südamevermeid...kas pael kaelas, mõni halvav vedelik, või viskuks pangalt merre, vetesse kus sinagi oled ja kus me saaks taas koos olla, kas sa tahad mind sinna või lahkud ka sealt märjast hauast, arvatavasti tulen sinu juurd

Like!