Mul on sulle täna kingitus,
väärtuslikum veel kui puhas kuld.

Rohkem, kui need read, mis kirjutatud,
ennem, kui siin hakkab külm.

Ma teesklesin sõõmu võtmist, kui ma ootasin teda. Oli aeg, ta võis iga hetk tulla uksest sisse. Ja tõesti, just nüüd, kui ma olin selle mõtte lõpetanud, klubi uks avanes ja ta sisenes. Ma naeratasin. Täpselt ajal nagu iga õhtu. Ma vaatasin teda juba nädalaid, veendudes, et ta tuli klubisse iga õhtu samal ajal, tellides mõned joogid, flirtides mõne naisega, aga alati lahkus ta üksi. Aga mitte täna, olin ma veendunud. Täna ma ei suutnud vaadata teda väljumas varjudest, täna ma läksin lõpuks rääkima temaga. Täna on ta minu. Ma võin võtta temalt ta masendunud elu ning anda talle uue.

Sinuta olen ma mitte miski,
ja selleks ma ka jään.
Aga seal on alati miski,
mida ma tahan, et näed.
Ma näitan sulle maailma,
maailma valguse taga,
ma võtan su endaga kaasa
täna.

Muidugi olin ma teadlik tagajärgedest, mis oleks võinud juhtuda, kui ma muudan ta ilma loata, aga kes peaks mulle loa andma? Ma lihtsalt vajasin teda oma kõrvale. Muidugi, prints võiks mõista, kui ma seletan talle. Ma ei teinud kunagi midagi reeglite vastu, seega ma lootsin, et korra neid rikkuda, poleks halb.
Mu mõtted katkestas vali naer ja ma vaatasin üles, et näha mu tuleviku kaaslast noore tüdruku poolt löödud. Mu silmad läksid kissi. Inimesed üritasid alati temaga rääkida ja tavaliselt mind see ei huvitanud, kuid täna oli ta minu. Ma tõusin püsti ning läksin nende juurde.
“Kas sa ei ole mitte liiga noor, et siin olla?” küsisin tüdrukult.
“Mis see sinu asi on? Tegele oma asjadega!” turtsus ta tagasi.
“Oh, on küll.”
“Tõesti? Kas see klubi kuulub sulle või mida?”
Ma naeratasin talle armaslt.”Ei, aga ma tean omaniku päris hästi ja talle ei meeldi kui alaealised ta klubisse hiilivad.” Tüdruk vaatas mulle otsa, silmis pilk, mis tahtis tappa, aga siis ta tõusis ja lahkus, needes mind endamisi. Ma särasin ja istusin tema tühjale kohale, mistõttu ma istusin otse ta kõrval ja enam poleks olnud tagasiteed. Mitte et ma oleks tahtnud, ma lihtsalt lootsin, et tal ei jäänud minust halba arvamust, kuna ma tüdrukut sedasi kohtlesin.
“Niiet sa tead omaniku?” tema madal hääl oli narriv, mis näitas, et ta ei olnud uskunud sõnakestki, mida olin rääkinud. Ma naeratasin oma mõjukaimat naeratust ja vastasin:”Põgusalt. Tõttöelda olen teda näinud vaid korra ja ma kahtlen, et tema mind nägi.”
“Ah, sa oled seega üks moralist?” ma võitlesin vastu soovile keelt näidata. Moralist? Puudutades vampiiristandardeid, võibolla, aga sureliku vaatenurgast olin ma veidi vastandlik.
“Võibolla ma lihtsalt tahtsin, et ta lõpetaks su närvidele käimise.” Ta ohkas.
“Ma tunnen au, aga mul pole õrna aimugi, mida te kõik minult tahate. Siin on nii palju hea välimusega mehi, miks te ei saa valida neid minu asemel?”
“Olgu, sa oled eriline. Ja ma tean, et sa tuled siia kogu aeg, sest sa loodad ühel päeval leida inimest, kes lõpetab su üksinduse.” Ta avas suu, et midagi öelda, aga ma peatasin ta.”Ei, ära ütle midagi, ma tean, et see on tõde. Kui sa tahaksid rahus purju jääda, võiksid sa seda teha kodus. Aga sa oled kodus üksi, naiseta, lasteta, su pere elab kusagil kaugel, su kolleegid on sama igavad kui su töö ja su suurim soov on, et oleks keegi sinu jaoks. Keegi, keda sa saad armastada.”
“Mida?” Ta vaatas mulle otsa üllatuse, umbusu ja hirmu seguga.”Kuidas sa tead seda kõike? Oled jälitaja?” Ma ei suutnud naeru tagasi hoida.
“Ei, ära muretse! Ma tulen siia iga õhtu.. Samuti-” See, et ma seda tegin oli ainult sellest hetkest, kui ma teda esimest korda nägin ja sellest ma pigem vaikisin.”- ja sul on harjumus palju rääkida, kui sa oled täis.”
“Oh, tõesti?” Ta krimpsutas nägu, tundes kergendust ja veidike piinlikust.”Aga see on natuke õudne, kui keegi võhivõõras pöördub ümber ja räägib sulle su oma elu.”
“Mul on kahju. Ilmselt ma poleks pidanud pealt kuulama.” Ma paistsin talle vabandav, kuigi mul polnud tegelikult kahju. Ma püüdsin ta tähelepanu oma nüridusega ja see oli täpselt see, mida ma tahtsin.
“See on okei. Aga kas ma tõesti ütlesin seda kõike, kui ma olin joonud?”
“Mitte kõike, aga see, et sa oled üksik.. Seda ma võin näha su silmadest. Ja pealegi, ma tunnen end samamoodi. Ma ei taha olla üksik. Sina oled ainus, kes saab lõpetada mu üksinduse, nii nagu mina saan sinu oma lõpetada.”

Päevast kui ma nägin sind,
kui sa kõndisid sinna tuppa,
Unistuse täitumine, teavitas mind,
et oled mu hukatus.

Me istusime mõned hetked vaikuses ja ta mängis oma punase särgikraega, tundes end segaselt. Arvatavasti ta ei teadnud, mida mõelda minu öeldust või kuidas vastata sellele. Siis vaatas ta üles, vaatas mu silmadesse ja küsis vaikselt:”Kuidas ma tean, et sa ei taha üheöösuhet nagu teised? Ma isegi ei tea sind. Ja kuidas sa saad olla nii kindel, et sa mind tahad? Sul saab pärast paari nädalat minust kõrini. See on alati sedasi olnud..” Ma asetasin oma käe tema omale ning ta võpatas, kui ta tundis, kui külm mu käsi oli.
“Ma mõistan su kahtlusi. Aga ma olen kindel, et ma tahan sind enda kõrvale. Ma olen selles kindel olnud esimesest korrast, kui ma sind nägin. Ja ma ei ütle seda, et sind võrgutada. Ma mõtlen seda tõsiselt.”
Ma tõesti mõtlesin. Esimesest korrast, kui ma nägin teda klubis, ei suutnud ma teda oma peast välja saada ning mida kauem ma teda vaatasin, seda kindlam ma olin, et ma tahtsin teda endaga.

Ma üritasin sind panna nägema,
et olen ainus su jaoks.
See ainus, kes on ja kes jääks,
su armastuseks igaveseks.

Muidugi, ma oleks võinud ta kergesti muuta guuliks ja sundida teda mind armastama, aga ma ei tahtnud seda. Ma ei tahtnud teda siduda verega, ma tahtsin, et ta jääks minuga oma vabal tahtel. Ja kui see tähendas, et ma pidin ta armastuse pärast sõdima, ma oleks seda teinud. Meil oli igavik enne meid, vähemalt, ja ühel päeval ta armastaks mind sama palju kui mina teda, ma olin selles kindel.
Ta köhis oma kurgu puhtaks, mis katkestas mu mõttelõnga.
“Kuula, palun ära saa vihaseks. Aga ma ei tea, mida sinust arvata. Ma pean tõdema, et ma olen sinust kütkestatud, kuid ma tean sind ainult mõne minuti ja aus olles, sa hirmutad mind veidi.” Ta sügas piinlikusest oma kukalt ja paistis välja, kui õnnetu ta kogu situatsiooni arvestades oli. See üllatas mind jälle ja jälle, kui väga surelike tunded paistsid välja lihtsate žestide ja hoiakuga. Ta oli minust kütkestatud, selles polnud kahtlustki, ja ta soovis, et ta saaks uskuda, mida ma ütlesin, ent tema mõtted jätkasid talle väitmist, et ta peaks minuga ettevaatlik olema. Eriti seetõttu, et ta ei teadnud mind ja tegelikult ei juhtunud ju tihti, et võhivõõras tuleb sinu juurde ja vannub sulle igavest armastust ja mõtleb seda tõsiselt. Ma mõistsin, miks tal olid endiselt kahtlused. Aga ma olin seda oodanud. Ma ei olnud teda jälginud ilmaasjata.
”Miks sa mulle võimalust ei anna? Saame üksteist paremini tundma ja kui sa peaksid otsustama, et ma ei ole sinu jaoks õige ja kui sa tahad, et ma su elust kaoksin, ma teen seda.” See oli lubadus, mille võisin anda kergelt, sest teadsin, et ei pea seda kunagi pidama. Tema süda oli juba teinud otsuse, ma lihtsalt pidin põhjendama seda, et veenda tema mõistust. Ja ilmselt ma olin seda teinud, kuna ta pärast kaalumist lausus lühidalt:”Okei, õpime üksteist paremini tundma.”

Me oleme kokku määratud,
ma tean, et sa nõustud sellega.

Kõik oli läinud plaani järgi. Kõigepealt me rääkisime natuke ja siis läksime mu hetkelisse peatuspaika. Seal ma andsin talle oma surematu suudluse ja nüüd ma ootasin, et ta ärkaks. Ma istusin voodi, millel ta lamas, vastas oleval toolil ja vaatasin tema teadvusetut keha. Iga hetk võis ta avada silmad ja siis me oleksime igavesti koos. Lõpuks oli ta mu kaaslane. Ma olin seda hetke oodanud nii kaua. Tema keha hakkas aeglaselt liigutama. Ta puudutas õrnalt oma kaela, kust ma olin teda hammustanud ja siis ta tõusis istukile. Meie silmad kohtusid ja ma naeratasin talle julgustavalt. Mitte miski ei suudaks meid enam lahutada.
Siis ma kangestusin. Keegi oli majas. Teised vampiirid, ütles nende aura. Kuidas nad olid võimelised meid nii kiiresti leidma? Miks nad üldse sellest teadsid? Igatahes, me pidime nii kiiresti kui võimalik lahkuma! Aga enne, kui ma olin võimeline üles tõusma toolist, kus ma istusin, avanes uks ja kõik läks mustaks.
Kus ma olin? Ma näisin põlvitavat põrandal ja keegi hoidis mind mu kaelast vastu maad. Ma võisin kuulda inimesi sosistamas ja keegi pidas kõnet. Mõne sekundi järel, märkasin ma, et hääl kuulus Printsile. Ma avasin oma silmad ja kangestusin, kui tundsin ära koha, kus ma olin ja mida see tähendas. Aga see ei saanud nii olla! Prints ei laseks mind hukata, andmata mulle õigust mind kaitsta, õige? Ma üritasin pead pöörata, et näha Printsi ja püüda ta tähelepanu, aga haare mu kaela ümber tugevnes ja mu pea suruti tagasi maha. Siiski suutsin ma heita pilgu oma loodud olendile, põlvitamas minu kõrval. Niiet nad hukkaksid tema ka. Ma olin meeleheites, midagi, mida ma ei olnud tundunud ajast, kui sain vampiiriks. See ei saanud lõppeda sedasi! Järsult kuulsin ma Printsi häält enda kõrval:”Andesta mulle.”
Ma üritasin veel korra end vabastada, ma pidin temaga rääkima, seletama kõike, aga siis kuulsin ma teda Sheriffile käsku andmast, et lõpetada see kõik ja ma teadsin, et oli liiga hilja. Ma sureksin ja nii ka minu Laps.

Vähemalt me oleksime koos surmas.

Ma suren siin täna,
ja ma võtan su endaga kaasa.

Like!