Kaua, kaua aega tagasi kui suur puu akna all oli veel seeme, olime roosad ja paljad, nagu me teame. Siis tuli Kalevite kangeim poega ja heitis parrele puhakamassa, kaske, kaske. Jätis riista ripakile, peretütre piiluda. Voi kurja, ei lugu oli hoopis selline, et matkan mina krimpsu kustud põiega poe poole,vastu tuleb laiaõlgne tädi. Noh teate küll, nagu küüniuks. :)Astub kindlalt nagu kakskümmend kaks inimpõlve tagasi Sakala vanem Lembitu. Mina ikka mõõdan silmadega vasemalt või paremalt, et kumbalt poolt ma mööda mahuks. Valisin siis parema. Kohakuti jõudes tädi kõhatas ja minul tõmbas põlved nõrgaks. Oleks saba, oleks kohe truuduse märgiks liputanud. Õnneks oli õnnelik lõpp ja kui ma täna ennast surnuks ei joo siis elan õnnelikult edasi.
Kui möla sai vastu mäge juba käima lükatud siis räägin ka enda tulemisest koju. Mees nagu vikati vars, astub üks kott vaheldumisi kummaski käes, kodu poole. Õlgadest ei hakka rääkimagi, need on valusad kuue õlle vedamisest. Vastu tuleb pisike tüduruk. Näen et mõõdab samamoodi, kumbalt poolt. Valis parema. Kohakuti jõudes rauges jõud ja kusagilt pidi järgi andma. Peeretasin Väike tüdruk võpatas ja aitas koti koduni tassida. On ikka häid inimesi siin ilmas

Like!