.....ei teagi kohe kust alustada.olen viimased päevad mõelnud inimestest kes on meie hulgast lahkunud,,,,tahan mõelda neist ainult head,ning seda ma ka teen.kuid viimane lahkunu pani mind eriti mõttlema ja mõistma.tahan öelda,et igatsen väga oma kallist tädi,,tahan öelda,et mis sest,et meie suhted polnud ideaalsed,aga ikkagi oled kallis,,,ma ei unusta neid hetki kunagi mis koos veetsime ja naersime,,mäletan sellgelt kui anndsid mulle nõu,,,alati ma sinu nõu ei kuulanud,,aga vahest võtsin su nõu väga kuulda.sa olid naine kes oli elus raskusi läbinud,,aga ikka hoidsid pea püsti.me keegi ei pruugi nii tugevad olla.nii palju jäi sulle ütlemata ja nii palju jäi tegemata.miks,,,miks,,miks?miks teeb saatus ja elu nii.milleks ta peab võttma elu nii varakult,,milleks ta ei anna meile võimalust.võimalust võidelda.see kõik on pannud mind mõttlema ja küsima enndalt,kas ma saaksin ennast parandada ja kui jah siis kuidas??????????
Meie saatus on mingil m''ral [hine, sest l'hedase kaotus ei unune iial.....
aga see saatus võiks ju vähem haiget teha