Tormasin mööda tänavaid, teadsin, et pean tagasi pääesema. Tüdruk, kelle keha mina Sannu Suicidal 10 aastat tagasi üle võtsin, mul on temast lihtsalt kahju. See oli raske, need 10 aastat, olid rasked. Iga kord kui ta minu sisemusest pinnale hakkas ujuma pidin ma ta sügavamale kongi suruma, korruseid põrgust allapoole. Ängistus. Ma kuulen tema kriiskeid, keti kolisemist vastu raudseid trelle ja näen puhast lapselikku pilku, mille ainsaks eesmärgiks on vabadus, taaskord olla temaise. See keha aga ei saa enam kunagi tema omaks. Et tagasi pääseda pean ma selle sureliku keha hülgama.Selle tapma.
Ma olen isekas, ma tean.
Tormasin tõstukile, mis viis mind otse vaateplatvormile, mille teises küljes piirde taga oli põhjatu sügavik, kivist haud.Peaees sukeldusin ma pimedusse. Sannuland. Kodu.
Natuke veel ja ma olen seal tagasi.
10 aastat tagasi lahkusin ma sealt, et takistada gruppi inimesi sinna sisse tungimast. Tüdruk , kelle keha oli valitud mulle vesseliks ta poleks ise suutnud meid kaitsta, seda maailma, mille tema alateadvus kunagi oli loonud, iseennast ammugi veel mitte.
Nüüd pesitseb tema kirstu surutuna minu vaimu põhjas, ilma enamuse mälestusteta, sest nende röövimine oli vajalik suitsukatte tekitamiseks, et mitte minutiliselt teiseks inimeseks muutuda.Sannuland on seega saavutanud surematuse. Surematuse.
Kukkusin lompi otsekui veepiisk tekitades sellel ringjat elavust tükk aega ennem, kui mahajäetud keha selle punaseks maalis.

Like! 14