Sisemine armastus on austus ja tunnustus ise enda vastu. See on enese väärtustamine ja rahulolu ise endaga.
Selleks et inimene saaks/suudaks ennast rohkem armastada, on vaja leppida oma füüsilise kehaga ja selle seisukorraga. Tuleks tunnistada oma vigu ja proovida neid likvideerida läbi enesemuutmise, kuna probleemi eitamine ei eemalda probleemi vaid jätab selle kõrvale/matab maha, probleem jääb alles ja hakkab pidevalt inimest häirima ja vaevama...
Sisemist armastust võiks veel tõlgendada kui hingelist harmooniat/kooskõla füüsilise keha, vaimu ja hinge vahel.
Sisemist armastust tuleb ka välja elada ja mitte seda maha suruda... Kui seda välja ei elata, siis see koguneb kriitilise piirini ja muutub vihkamiseks, ehk pö. külmunud armastuseks. See kellel puudub sisemine armastus/.armastus ise enda vastu.(või pigem kes ei kasuta seda või ei lase endast välja), muutub lõpuks hingeliselt külmaks ja elutuks...
Samas see kes ei armasta ise ennast, ei suuda ka teisi armastada ja samas ei suuda ta teistele(neile kes teda armastavad) miskit "sobilikku"/vajalikku vastu pakkuda.
See võib ju olla tõeline piin, kui üks inimene armastab teist, aga teisel inimesel tema vastu piisavalt tugevad tunded puuduvad... See esimene inimene lihtsalt pö. jookseb tühjaks, kuna armastus vajab ka teist poolust(kuhu korralikult haakuda), muidu on tegemist "lühisega"...

Nendel kellel on olemas kolmanda silma nägemine, soovitan otsida üles üks ruum.
Selle ruumi peaks leidma nii, kui keskenuda enda sisemise armastuse algele, selle tekkepunktile...
Mina tajun seda ühe toana, kus peaks olema üks naine(ise olen ma mees, kui teie olete naine, siis seal peaks olema mees...). Vaadake mis seisukorras see inimene on ja mis kõige põhilisem, "vaadake", kas te tunnete tema vastu armastust. Vestelge temaga, saage temaga lähedasemaks, hellitage teda, tehke komplimente ja kiitke teda, võite temaga ka magada jne...

Kui inimesel "puudub" armastus enese vastu, siis ta võibki jääda otsima sobivat inimest, kelle vahel oleks tõeline/korralik armastus...

Like!