Tänavalkus lastekodu,
kus asub kurbus ja lapsed kel pole kodu,
igatsevalt kiigud seisavad siin,
mänguasjad nurgas ja see pilk viiv.

Õues mängivad lapsed,
ja näha on nende naeratuskatsed,
kuid siiski on palju kurbust,
heidad tühise pilgu ja tundub.

Et kõik nagu näiliselt korras,
end kõike siin elu vaid kordab,
palju pisaraid ja pettumisi,
tuju langemisi ja leppimisi.

Kuid nende silmad on kustunud,
taevas on juba neid ingliteks kutsunud
ootavad ju nad enda perekonda
ja ema keda endale hoida.

Nii kostub vaikset nuttu,
nõnda palju peitub selles nutus,
nii sulgeb taas selle maja uks
ja elu edasine tee jääb siin paljudele suletuks.


By:Silja Grünberg

Like! 1