Mõnikord on mul elust täielikult
siiber ! Mõnikord tahaks öelda
''kõik, ma ei jaksa enam, ma ei
taha enam ! '' ning minna.
Mõnikord tahaks minna sillale ja
sealt alla hüpata. Mõnikord
tahaks kedagi kallistada hästi
kõvasti ja teada et ta kuulub
ainult mulle ja ma saan koguaeg
ta peale loota. Mõnikord tahaks
kõndida ja nutta .. üksi ja kaua,
kaua. Mõnikord tahaks oma
majast mööd kõndida, et mitte
teistele jalgu jääda. Mõnikord
tahaks oma sõpradest mööda
kõndida, et ka neile mitte jalgu
jääda. Mõnikord on mule tunne, et
olen mõtetu ja keegi ei vaja mind !
 Aga kui ma mõtlen natukene järele, sis ma ei saa seda teha, sest sügaval sisimas tean, et mul on neid inimesi, kes minust hoolivad ning ma ei saa neile teha seda, et kaon kuskile ära. Ma ei suudaks elada ilma oma kõige kallimate inimesteta, mis sellest, et mõni on mulle haiget teinud, ei suuda ma seda sellegipoolest.
Seda kui paljud minust hoolivad, sain ma teada siis, kui ma tahtsin tõesti kuskile ära minna, kõigest sellest kaugemale. Ma nägin, et minust hoolitakse, mul ei lubatud midagi teha, ega kuskile minna. Ja praegu olen ma õnnelik, et ma olen siin, kirjutan ...

Like! 3