Vahel on tunne, et süda tahab mu sisemuses lõhkeda.- Aga saan valesti aru, see pole mu sisemus, see on mu valu. Miks ma annan alati kõik andeks, miks ma ei suuda maksta kätte ja kõik unustada.- Sest ma pole selline, mul on süda. Miks mul peab olema süda????- Sest see on kõigil inimestel. Selleks, et koguaeg haiget saaksin??!!- Igal inimesel erineva tähendusega. Et seda saaksid lõhkuda inimesed, kes naeravad selle pihta, et said mulle jälle haiget teha..- Kas või sellepärast. !!!Mul on küll lihtne haiget teha, kuid vähemalt pole ma nii tundetu, et ei saa haiget. Miks inimesed alles, siis saavad aru, et olen läbi kui läti raha, kui mul on pisarad silmas, mis on osa minu valust.- Sest ma olen arusaadamatu inimene, minu valu pole järelikult varem võimalik näha. Alles siis, kuidas nad ennem ei mõista..- Järelikult olen nii hea oma tunnete varjaja. Iga hetk kui ma nutan, loodan, et sellist päeva ei tule enam kunagi.- Püüan naeratada, sest naer annab tagasi inimesele jõu- mille röövisid pisarad. Aga ei. See tuleb jälle ja jälle. Otsa võiks juba saada. Kõik ütlevad, et näkku ei lööda.- Jah nad ei löögi, nad löövad hoopis südamesse. Minu pisarad on selleks, et mul kergem hakkaks. Ma ei soovi, et sa tuleksid ja vaataksid mu silmadest mööda, sest argust ma ei talu! Vabandust, et ma sinu jaoks olemas olen, mis vahet seal on, sa ei vaja ju mind sellegipärast. Tahan ära siit, sinna kus pisaraid ei ole, sinna kus sind ei ole. Sinna, kus minust hoolitakse ja mind vajatakse. Ma naeran, sest ma olen selle oskuse endale õppinud.- Selle jaoks, et sina aru ei saaks, et mul sinu pärast süda nutab. Tegin kõik, et sul oleks hea, mis ma selle eest sain??-Midagi. Kas sa saad tõesti alles siis aru, et mind pole sinu jaoks enam polemas-kui olen su kõrvalt lahkunud?? Pean ma seda tõesti tegema, et sa saaksid aru, kui tähtis ma sulle tegelikult olen?!