Eelmises osas: Alguses oli täiesti tavaline suvi, jaanipäev koputas uksele. Kõik muutus hetkest, kui Kriisu Rakkesse paadiga sõitma läks ja sinuga tuttavaks sai. Peaaegu terve suve veetsime kõik koos. Peagi tuli sombune sügis ja meie suhtlemine jäi soiku. Ma ei suutnud sind unustada. Ootamatult talvel kirjutasid mulle msn-i ning siis hakkasime jälle tihedamalt suhtlema. Ma armusin sinusse.

Aasta möödust üllatavalt kiiresti ja mu lõpetamine oli käega katsuda. Ootasin seda tohutult. Kutusin Sind ja Henryt lõpuaktusele. Ma alguses arvasin, et te ei tule, sest kellegil teie tuttavatest oli 12-nda klassi lõpetamine ja see on tunduvalt tähtsam kui põhikooli oma. Olles sättinud ennast Kultuurimajas eesruumis Andrese kõrvale rivvi, nägin teid uksest sisse astumas. Appi, kuidas ma rõõmustasin ja mõtisklesin jälle omaette. Kui Andres mu unistavat nägu nägi, toksas ta mind ja naeratas mulle kavalalt, et ehh paras sulle, ma olen kius pilguga ning ma ei saanudki ta peale tigedaks, vaid kukkusin teda meeletult togima, sest ta oli mind järjekordselt maa peale toonud ja ma ei saa eitada, et mulle see ei meeldinud. Meeldis ja veel kuidas. Järsku kostis saalist Eesti hümn. See oli märk meile, põhikooli lõpetajatele, et aeg saali siseneda. Me olime Andresega rivi ees ning nägime naljakad välja, sest klassi kõige pikem ja kõige lühem olid kõrvuti. Ma isegi ei saanud naeru pidama. See nägi lihtsalt nii koomiline välja. Peagi sai aktus läbi. Ma sain meeletult palju lilli ja sinult saadud roos oli kõige ilusam ja pikim neist kõigist. See säras nii üleolevalt, et lausa kade hakkas.

Õhtul kogunesime kuuekesi järve äärde: mina, Krissu, Sina, Henry, Tarja ja Kristjan, kuid ajajooksul tuli sinna inimesi juurde. Mul jätkus silmi ainult sinu jaoks. Sel õhtul olid sa kõige ilusam olevus, keda ma näinud olin. Tulin su juurde, et sind kiusata. Sa haarasid mu kätest ja keerasid mu ringi ja põimisid oma käed ümber minu. Mul oli nii hea sinu käte vahel ja ka külm enam ei kiusanud. Sel hetkel tundsin, et ma olen siiralt õnnelik. Peagi hakkas meil kõigil seal natuke jahe ja seadsime sammud Metstagusele. Jõudes mu maja ette kallistasin sind hästi kõvasti ja peas keerles üks mõte, et äkki suudleks sind, aga kartsin su reageeringut ning seega jäigi asi ainult mõttesse. Öösel latrasime Kriisuga sinust. Võimatu oli seda mitte teha. Kogusin julgust, et sulle sõnum saata kirjaga, et kuhu mu KISS jäi ? Märkamata oli sõnum teel. Tirru rahustas mind, et küll ta vastab sellele. Natuke aega hiljem tuligi sõnum, et selle kiire asjaga veel aega on. Vajusin rahutusse unne.

Paar päeva hiljem toimus uus jaanipäev ning selle veetsime seekord koos Kamali külas. Seal toimus nii mõndagi peadpööritavat ning vahel kui ma sellele mõtlen, jätab süda tukseid vahele. Need kolm päeva mis me seal veetsime olid lausa unustamatud. Vapustavalt kaunis loodus ja asendamatu seltskond. Kõik oli liiga hea, et olla tõsi. Päeviti säras päike nii õnnelikult ja üllatavalt kuumalt ning veetsime enamus ajast vee ääres, see oli selline üles paisutatud jõgi, mille vesi lausa kutsus ujuma, aga kahjuks ei saanud ma kohe kuidagi sisse, sest see oli liiga külm ja loomulikult tarvitses mul ainult seda mainida, kui juba olin lennates vee poole teel. Nimelt te viskasite koos Henryga mu vette ja kohe mitu korda. Kisades värisesin veest välja ja leidsin sooja koha rätikul. Hiljem läksime kõik koos kose juurde. Halastamatult lükkasin Kriisu kose alla, aga Kity ei jätnud seda asja nii, ning lõpuks avastasin hoopiski ennast selle alt. Veekraad oli vist midagi 17-ne ringis ja see oli läbilõikavalt külm.
Õhtuti oli taevas silmipimestavalt ilus. Käisime jalutamas ja ümbrust uurimas. Kõik oli rohelust täis, pikad kuldsed aasad ja mõni üksik maja. Sellist maastikku polnud ammu nähtud.

Esimesel õhtul olime nagu alati kõik viiekesti koos: mina, Sina, Kriisu, Henry ja Andry jõe ääres. Ma istusin äärel, mis eraldas jõge ja kruusateed ning jälgisin sind. Ootamatult lasid oma käed valla ja vaatasid mind nii armsa pilguga ning alateadvuses liikusingi tasakesi sinu käte vahele. Nii me veetsime terve esimese õhtu. Üksteise embuses. Mulle meeldis see väga ja järjest enam ma armusin sinusse. Pidasin endaga dialoogi, et kas teha sulle põsemusi või ei, võitlesin endaga väga pikalt, kuni lõpuks vihastusin, et mida kuradit sa kardad,sul pole ju midagi kaotada, tee see ära ning siis ma tegingi seda. Suudlesin sind põsele ja ennem, kui jõudsin pea eemale keerata suudleid sa mind suule, kuigi see polnud eriti pikk, tundus see nii õige ja kirglik. Appi, kuidas ma värisesin. Seda olin ma ju päris pikka aega oodanud ja lõpuks oli see päev tulnud, pärast suudlust laususid, et ei läinudki palju aega, siis ma vastasin, et kuule jah.

Igal hommikul olime me Kriisuga esimesed, kes said jalad alla. Päeva peale hakkas kogu rahvas ärkama ning õhtuks olid kõik üleval. Teisel õhtul juhtus midagi mida ma siiamaani vahel nukruses meenutan. Ma ei suuda seda lihtsalt unustada. Ma olin sinust täiesti sõltuvuses. Sa mõjusid mulle nagu uimasti, justkui tugeva toimega extasy. Ma ei suutnud sulle vastu panna ja läksin vooluga kaasa.
Kuumalt põlev lõke tekitas mingi kuumalaine. Ajataju kadus sootuks ning lõpuks kui toibusin leidsin ennast su sülest sind kirglikult suudlemas kõigi ees ning loomulikult oli Madis kohe kommenteerimas ja palus Liial oma suure kõhuga meie ette tulla, et näha mis juhtub, kui liiga hoogu minna. Nimelt oli Liia rase.
Kui rahvas ära vajus ja telkidesse kobis, tulid sina minu ja Kriisu telki ning pool ööd veetsime seal koos, kuid õnneks lugu suudelmisest kaugemal ei läinud. Kuid sel õhtul soovisin, et kui ma vaid saaksin olla su pisar, sündida su silmas, elada su põsel ja surra su huutel, oleksin ma kõige õnnelikum hing maapeal, aga seda oli jällegi liiga palju palutud. Kriisu uinus väga ilusal muusikasaatel. Kusjuures seda muusikat pole ta siiamaani ära unustanud.
Kuid kõik mis Kamali külas juhtus jäi ka sinna. Sellest sain ma peagi aru, sest sulle oli Kriisu meeldima hakanud, ning seda taipasin ma Koerus Henry sünnal, siis kui kohtusin oma uue armastusega, mis ka mõne aja pärast valusalt lõppes.

Koerust jalgsi tagasi tulles mõistsin, et olen su alatiseks kaotanud. Kui koju jõudsime eemaldusin Kriisust ning sulgesin silmad ja siis meenus mulle valus tõde “ naera ja maailm naerab koos sinuga, nuta ja sa nutad üksinda!“ ning see ütlus pidas seegi kord paika. Olin ju kõik selle ise endale kaela tõmmanud. Võisin öelda, et ma olin katki. Puruks, kildudeks. Minu maailm oli kildudeks ning ükski kiirliim ei suutnud neid kilde kokku liimida. Avasin silmad ja nägin enda ees põhjatut tuba, kus ainukeseks esemeks oli seinakell, mis köögis oli. Alt paistis pimedus ning tühjus. Tahtsin silmad uuesti sulgeda, kuid ei suutnud. Nägin, et keegi oleks mind justkui tõuganud kuristikku. Mind äratas telefoni karm piiksumine, Kiti oli mulle sõnumi saatnud ja me kobisime koos rõdule grillima.

Järgmisel päeval sõitsime Kityga linna. Kui olime kalamajas ennast mugavalt sisse sättinud helises mu telefon ja helistajaks olid sina ning tahtsid kokku saada. Jälle paitas mind pisike lootus, et äkki polegi kõik veel kadunud. Ennem baltasse jõudmist küsis Kriisu mult küsimuse, et Anu ega sa nüüd pahaseks ei saa, aga ma ei suuda seda sinu eest varjata. Ma lausin närviliselt, et milles siis asi ja ära keeruta ning siis tuli Kriisu lagedale valusa tõega, mis jälle kõik mu lootused purustas. Nimelt ta oli sind sundinud mulle ellama. See oli nii valus. Vihaselt kustutasin kõik meie sõnumid ja tegin telefoni kõigest puhtaks mis vähegi sind meenutas. Baltasse jõudes olid sina juba seal. Ma tahtsin põgeneda. Ma ei tahtnud enam ennast piinata, kuid jalad ei kuulanud sõna ning viisid mu vastutahtmist otseteed sinu juurde. Nii me siis veetsime koos suht viimase päeva. Peale seda tahtsin kiiresti ära. Tahtsin kalamajja ning siis ruttu joosta pesema lootes, et vesi peseb kogu selle pasa mu pealt. Lõpuks paistiski kurbade akendega maja ja suure ilusa kraveeringuga uks. Tuppa jõudes võtsin suuna kohe vannituppa. Panin vee jooksma ja kükitasin koos riietega vee alla. Külm vesi langes mu peale ja ma ei tahtnud seda soojemaks panna, sest see oligi ainuke lootus pesta maha kogu see kuu ajaline saaga, nii väga soovisin, et elu oleks selline, nagu oli kuu aja eest. Vale ja pettuseta, muretu ning kerge tulevikuga. Ent polnud enam, ega saanudki enam selliseks mitte kunagi.Varsti hakkas mul seal külm, sest riided olid läbiligunenud ja keerasin vee soojemale temperatuurile ning mõtisklesin mõttes, et keevat vett võib võrrelda ükskõik millega. Kas või tunnetega. Keev vesi jahtub kord, ta annab osa energiast ära. Sama võib öelda tunnete kohta. Esialgne vasikavaimustus läheb üle sama kiiresti, kui oli tulnud. Pärast vee all ligunemist vahetasin riided, panin mp3-me mängima, otsisin paberi ja pliiatsi ning võtsin suuna uuesti Baltijaama partide juurde. Teepeal nägin ma armunud paare. Neid oli sel päeval kuidagi palju või ma lihtsalt polnud sellele varem tähelepanu pööranud.

Jõudes parki, istusin valgele pingile, kuulates Nicky Lachey – What’s Left Of Me aina uuesti ja uuesti. Joonistasin paberi keskele joone, mis oli kõike muud kui sirge, sellega oli poolitunud leht kaheks,ühele poole kirjutasin Sinust plussid ja teisele miinused, ehk positiivse ja negatiivse. Sellega valmis saades oli masenduses. Lugesin oma teost mitu korda, pannes selle lõpuks põlema. Jälgisin pisikest hävitavat tuld suure huviga ning samal ajal mõtisklesin, et tuli ei saa olla kunagi vaba ja iseseisev, kuna ta ei saa üksi eksisteerida, ta hävitab oma teelt puhtalt kibestumisest ja mulle jõudis nii mõnigi asi kohale, nimelt mina olin nagu leek. Ma ihkasin midagi väga tugevalt, kuid selle otsingutel tegin haiget nii teistele kui ka iseendale. Sulgesin silmad kuulates mp3-me ja oma mõtteid. Laul oli vahetunud Oasis – Stop Crying Your Heart Out vastu. Ennast kogudes avasin silmad ja võtsin suuna jällegi Kalamaja poole. See tee oli mulle juba pähe kulunud ja korduvalt sai seal kõndida nii headel kui ka kurbadel aegadel, täpselt nagu praegult.

Päev hiljem sain aru, et nii ei saa kogu see jama jätkuda ja ma pean midagi ette võtma. Nähes sind msn-is tegin ettepaneku kokku saada, sest oli vaja rääkida. Väga hea Anu, mõtlesin, esimene samm on nüüd tehtud ja enam ei tohi sa kartma lüüa. Lõpuks saimegi kokku seal kus alati, Baltas. Jalutasime ringi ja rääkisime sotid selgeks.

Nüüd oleme me väga head sõbrad ja suhtleme vabalt. Eelnev ei ole küll unustatud, aga see enam ei loe. Vähemalt ei kaotanud ma sind täielikult. Aja möödudes sain ma sinust üle, muidugi mängis selles osas suurt rolli A. olemasolu. Ta oli nagu valuvaigisti, kellesse ma armusin ja teda armastan ma siiamaani tõeliselt ja mul on tunne, et igavesti, kuigi ka tema hülgas mind. Mul ei vea armastuses kohe üldse.
Sina said endale lõpuks Kriisu ja teil on seljataga juba kolm õnnelikku kuud. Mis on lausa supper. Te sobite hästi ja mul on siiralt teie üle hea meel.

Nüüd kui jutt valmis, sulgesin silmad ja lugesin mõttes kümneni. Kõik tundub nüüd nii imeline, kuigi vahel nutan, sest tunnen ennast üksikult ja maailm tundub nii suur ja ma ei suuda mõista kuidas. Kuid maailm on imeline ja kõik sellega seotud on tore ja ma ei kurda enam oma karmi minevikku, ega mõtle enam sellele nii tihti, sest ei taha alustada jälle kõike algusest ja hakata vihkama kõike seda mida ma olen läbi elanud ja saavutanud . Lüüasaamisest saadakse tugevamaks. Kukutakse ja tõustakse, nii on see täna, homme ja igavesti.

Like! 137