Hei ! Vaatasin, et teile meeldib mu jutt ning tahetakse uut osa. Palun, siin see ongi. Kuid see võib olla sutsu lühike, aga luban, et kolmas osa tuleb pikem ja parem.
Paluks kriitikat ja kõike. Isegi soovitused on oodatud, mida jutus muuta ning kui kellegil on ideid ja raatsib neid jagada, siis võiksid ka mulle teada anda. Need lähevad kindlasti käiku.

Eelmises osas: Rääkisin enda sünnikohast ning sellest, et oma vanemaid ei mäleta. Nad viisid mu väga noorelt lastekottu ning purustasid mu unistused. Ma tundisin, et vihkan isa ja ema sügavalt.


Aastad möödusid üsna kiiresti. Olin harjunud karmi eluviisiga. Sain iga asjaga hakkama ning mind kiideti taevani. Tänu heale käitumisele sain ka vabavoli väljas käimiseks. Väljaspool vanglat, teist nime ma lasetekodule panna ei oska,hakkas mu teine elu. Öised rikkumised ja eluga mängimised, olid mu põhitegevused. Kolasin Londoni kõige ohtlikumatel tänavatel, sest mulle meeldis adrenaliin.

Ühel õhtul meenusid mulle vanemad. Mul tekkis huvi, kuidas neil läheb ja kas nad ikka mulle ka mõtlevad, kuid liigse meenutamisega meenusid mulle ka mu valusad verised tunnid isa seltsis ning tundsin, et ma vihkan ema ja isa iga südametuksega aina rohkem. Isegi need kaheksa aastat ei suutnud mu viha leevendada vaid süvendasid seda veelgi. Kahetsesin, et ma ei julgenud neile väikse lapsena vastu astuda. Tundsin, kuidas neile mõtlemine pani mu vere keema ja kätesse voolas tohutu jõud. Vihaselt lõin vangla ukse kinni ning astusin vihmast märjale tänavale. Tänaval polnud mitte ühtegi hingelist. Ma olin üksi. Tuul puhus ning oli läbilõikavalt valus, olin tema jaoks nagu avatud raamat, aga ma vajasin õhku ning jalutasin edasi. Sellist vaikset linna polnud ma mitte kunagi varem näinud. Kõik oli justkui väljasurnud ja mina oleksin see viimane inimene maa peal, kelle käes on maailma saatus.Märkamatult komistasin ühele poisile otsa. Hirmust üritasin vabandada, aga ta ei võtnud mind kuulda ning avas oma hõbedase teraga noa :“Nüüd oled sa surnud, mees.“ lausus ta vihaselt. Poiss oli must sutsu pikem ning tumedate lühikeste juustega, ta kandis väga kulunud tumedaid teksaseid ning tundus, et seljas oli tal mingit tumedat värvi tagi või jakk, ma ei olnud kindel, sest väljas oli üpriski pime. Ta haaras mu kõrist,lükkas juhusliku seina vastu
ning tõstis jalad ülesse. Tundsin, et hakkan lämbuma ning järsku olid külmavärinad. Ma ei saanud aru mis toimub, silm enam ei seletanud. Kuid kuulsin peale selle poisi hääle veel kedagi.„Manny, kus kurat sa kolasid?“ küsis uustulnuk. Ma sain teada poisi nime, kes mind pussitas. „Boss, sorry, aga ma ei saanud seda tüüpi siin karistuseta jätta. Ta jooksis mulle otsa.“ „Ahh!? Ja sellepärast annad talle kerepeale ? Tead mees, sa meeldid mulle. Ma olen alati su külmaverelisust hinnanud, aga jäta see naga nüüd rahule ning tõmbame peole, naisi saab ju .“ Poiss jättis mu sinna vedelema. Mul hakkas tohutult külm, veri nirises mööda mu kätt alla. Rebisin valgelt särgilt riidetüki ning mässisin oma kaela sisse. Ärkasin ereda valguse peale, kõikjal mu ümber tiirlesid inimesed. Kui nähti, et ma silmad avasin, tuldi kohe minu juurde ning hakati küsima kõiksugu küsimusi, aga ma ei vastanud mitte ühelegi neist ja mul oli selleks ka piisavalt põhjusi.

Tunnike hiljem, kui mu silm hakkas midagi seletama nägin enda ees noort naist. Ta tundus kuidagi tuttav, mulle ei tulnud kohe meelde, kus ma teda näinud olen. Naine lausus, et lõpuks ometi tulid ärkvele, ma olin mures Carl. Kust ta mu nime teadis ? Mis ajast muretsevad võõrad naised minu pärast ? Aina uued küsimused kerkisid mu pea kohale ning minu õnneks vastas naine neile kõigile. Ta rääkis mulle, et on mu tädi ning töötab siin haiglas öises vahetuses, seega polnud ma teda siin varem näinud. Võõras naine rääkis veel, et ta hoidis mind kui väike olin ning kiindus minusse ja oli vapustuses, kui kuulis, et ema ehk tema õde mu lastekottu viis. Nüüd mulle meenus kõik. Ootamatult hüppasin ta embusesse. Ma tundsin, et olen pääsenud, sest maailmas leidub üks inimene, kes minust ikka hoolib. Naeratasin südamest. Tädi rääkis veel, et oli minu pärast tohutult mures ning nuttis, kui kuulis, et olin kriitilises seisundis haiglasse toodud. Ta tahtis mind varem vaatama tulla, aga arstid ei lubanud.

Nädal hiljem sain haiglast välja ning tädi lapsendas mu. Me kolisime Londoni teisse otsa. Ma hakkasin korralikult koolis käima ja kutsusin tädi oma emaks, sest ta oli kõige parem olevus maailmas. Vaatamata kõigele õnnelikule olin ma siiski haavunud ning ei unustanud seda poissi, kes mind pussitas. Mu sees oli ikka väga palju vihkamist ning lasin sellel ennast juhtida.

Ühel ööl, kui liiklust enam ei olnud ning ühistransport ei sõitnud võtsin suuna kohta, kus ma haavata sain. Jõudes sinna, muutusin pööraseks. Jooksin sihitult mööda kõrvaltänavaid, kuniks leidsin kamba, kellel olid samad riided, mis vastasid mu kirjeldustele. Hiilisin kambale lähemale, kuid kaotasin valvsuse ning üks poiss seisis ootamatult mu selja taga. Võttis mul kätest ja hoidis nuga mu rinnul. Ta vedas mu jõuliselt teiste kambaliikmete juurde. Ma märkasin, et seal oli isegi tüdrukuid. „Mida kuradit sa siit veel tahad, tahad uuesti nuga saada ?“ Lausus poiss, kes eelnevalt mind oli pussitanud. Tundsin, et lähen vihast punaseks ning paisun hiigelsuureks, viha mu sees oli liiga tugev. Ma olin harjunud ennast kaitsma. Kui tundsin, et poisi haare, kes mind kinni hoidis, nõrgenes, rebisin ennast lahti ning tormasin pea laiali otsas ülbitsejale kallale, aga ta isegi ei hakanud vastu. Mis oli veider. Järsku jäid kõik nagu puunotid seisma. Ma ei mõistnud mis toimub. Poisid liikusid kahte lehte ning nende vahelt tuli kaklusplatsile kambajuht. „ Mis mürgel siin toimub ?“ küsis ta vihaselt. „Boss, see naga on siin, kellele ma nuga andsin, mäletad veel ?“ Boss liikus sõnagi lausumata mu juurde, silmitses mind huvitava pilguga ning lausus madala, karmi häälega : „ Julge poiss oled, aga kas sinust asja ka saab, seda me veel vaatame. Manny, lase poiss lahti !“ Manny tõukas mu vihaga endast eemale. Olin täielikult segaduses, aga teadsin, et kartma ei tohi hakata sest, siis olen kindlasti surmalaps ning mida peaks siis tädi tundma ? Kamp liikus kokku, nad arutasid seal midagi. Ma jäin tardunult paigale ning kuulasin nii palju kui andis. Järsku liikus Boss mu juurde ja ütles, et ma tuleksin homme nende pesast läbi, siis vaatame mis puust sa oled. Vaata, et ikka kohale tuled, muidu oled varsti laibakuuris ning andis mulle täpse aadressi.

uus osa: http://www.rate.ee/blog/1202152/pain-3