Ma ei tea miks ma küll neid lühikesi jutte kirjutan. Võib-olla süda tahab midagi öelda. Jutud on ainukesed, kus ma oma tundeid ja mõtteid täielikult talletan. Nüüd sain valmis oma uue teosega. Loodan, et meeldib !

Tegelased:
Olari - parim sõber
Henry - Olari kallis sugulane ning asendamatu lilleke
Kitty, Kriisu, Kristiina, Kriips - ülimalt kallis ning parim sugulane, keda üldse endale tahta.
Madis - Olari onu
Liia - Olari tädi
Tiina - Kriisu ema
Andry - Henry vend
Veljo - minu kasuisa
Raido - hästi hea sõber

Oli täiesti tavaline juuni keskpaik. Jaanipäev koputas uksele. Ma olin nagu alati arvutis. Aken oli avatud. Õues ja kõikjal valistses vaikus. Järsku kuulsin kellegi peenikest, kriiskavat häält oma nime hüüdmas. Kõndisin uimaselt akna juurde ja Kriisu oli ennast täpselt mu akna alla parkinud. Küsisin ärritunult, et mis tahad ja ta vastas, et kas ma Rakesse paadiga sõitma tulen ? Mõtlematult ütlesin talle, et EI. Mul paremadki teha ja siis ta solvus, et no jah, ise tead millest ilma jääd. Hiljem mõistsin, et olen koperdanud suure vale otsuse otsa, kuid hilja oli midagi muuta. Onu oli juba autoga Rakke poole teel. Kobisin tagasi arvuti ja panin muusika kõvasti mängima,proovides summutada peas ühte häält mis aina enam korrutas, et kui rumal ma olen, seal oleks kindlasti tore olnud.

4 tundi hiljem tuli Kriisu tagasi ja muudkui vatras oma toredast päevast ning Sinust ja Henryst ei jätnud ka rääkimata, aga enam ei mäleta, et kas ta Andryt mainis, aga see pole oluline. Tol hetkel ma ei teadnud, mis mul siis sisse läks ja mul oli tunne, et varsti lõhken.

Sama päeva õhtul tulime koos Kriisuga Madise juurde, sest Tiinaga oli vaja rääkida Vao peo asjus. Madis tegi meile komplimente ja käskis kõigil lõkke eest ära tulla, et ikka kõik näeksid missugused me välja näeme. Kriisu sosistas mulle kõrva, et see poiss, kes lõkke ääres ning kellel suits käes ongi Olari. Ma ei näinud sind õieti, sest pime oli, aga pärast seda vatrasime Kriisuga sinust ikka väga pikalt. Isegi Vao peol ei saanud mõtteid sust eemale. See oli nii masendav.
Järgmisel päeval tiris Kriisu mind uuesti Madise juurde, sest ei tahtnud või ei julgenud üksi Sinu ja Henryga kokku saada. Jõudes pisikese nukra maja juurde märkasime, et te istute BMW-s. Tibusammul sammusime põllule ja lähenesime bemmile.Sind nähes ohh issand kuidas ma sulasin. Sa olid tol hetkel kõige ilusam poiss keda ma oma elu jooksul näinud olin. Sel hetkel tundsin, et pean sinuga hästi läbisaama hakkama, teisiti ei saagi. Üritasin juttu teha, aga mu julgus oli pühitud. Ma polnud kunagi ilusaid poisse kartnud, aga sina olid imelikul kombel esimene erand ja nagu öeldakse, kunagi on ikka esimene kord.
Sul olid seljas kuluvad ja laiguline pusa. Tukk oli ülesse geelitatud. Sa olid nagu ehtne geelipede. Esimene mulje sinust oli mitte just eriti tore,aga siiski kahtlaselt ilus. Kogu komplekt oli nagu selga valatud. Ossam tossam, kuidas sa mulle meeldisid.

Järgmised päevad veetsime neljakesi koos: mina, Kriisu, Sina ja Henry. Käisime väinakal ujumas ja olime niisama toredad. Vahel juhtus ka nii, et Sa ei viitsinud järvele tulla ja siis ma pinnisin sind, aga kahjuks Sa ei võtnud just eriti kergesti vedu. Kuni ellasid mulle ise, kui olin järvel. Ma ei kuulnud telefoni helisemist, sest olin sillal, aga õnneks oli Veljo imekombel mobiili läheduses ja ta teavitas mind sinu kõnest. Ma jooksin nagu tuulispask telefoni juurde, vajutades nii kiiresti kui suutsin rohelist nuppu. Sa küsisid, et kas olen ikka järvel ja ma vastasin, et jah, aga ei tea kui kaua, sest Veljo tahab varsti Jaani tagasi sõita, ning siis laususid, et seljuhul pole eriti mõtet järvele tulla. Ma pinnisin sind ja lubasin sulle, et kui sa kohale koperdad, siis räägin Veljoga ja me jääksime sinna kauemaks, aga sa keeldusid ja siis ma küsisin, et kas asi on Kristiinas, sest eelnevalt oli Henry maininud, et Kriipsu pärast sa ei tahtnud järvele tulla. Issand ma ei mäleta enam mida sa siis vastasid, aga see ei oma hetkel mingit tähtsust.

Peagi sai kuum ja päikseline suvi läbi, asendudes masendava ja külma ning sombuse sügisega. Ilmad külmenesid tohutu kiirusega, lehed langesid puudelt, muutes need üksikuks ja raagu. Päike ei säranud enam nii imestama panevalt ilusalt. Päevad muutusid lühemaks ja pimedus vallutas maailma.
Jälle hakkas piinarikas kool, ning meie suhtlemine jäi soiku. Me ei rääkinud enam pikka aega, aga ka siis ma ei suutnud unustada su tumedat pead ja pruuni kehavärvi. Minu jaoks olid sa unistuste poiss. Täpselt selline,kes minu unenägdes tähtsat rolli mängis.
Ennem sinuga kohtumist olin ma mitte keegi. Tühi koht, selles karmis maailmas. Ma olin uhke, et sain omada sellist ilusat tuttavat, kellele arvamus luges kõigile. Paljud pidasid sinust lugu ja samuti olid ka paljude tüdrukute lemmik.

Kui me ei olnud mingi 3 kuud suhelnud lõi mulle pähe mõte, et eemaldan su msn-st. Mul oli valus vaadata, kui olid onlainis ja minuga ei kirjutanud. No ma olin piisavalt kangekaelne kh, et ise juttu mitte alustada. Vaatasin pidevalt rates su profiili ja olin masenduses sest, siis olid sa minu jaoks kättesaamatu, sest sul oli keegi teine ning see tegi haiget. Mulle tundus, et oled nii lähedal ja samas jällegi nii kuradi kaugel. Ma hoidsin oma tundeid enda sees ja ei rääkinud neist mitte kellelegi. Ma ei julgenud ka, sest olid mu salaarmastus.

Kuu ennem enda sünnat ehmatasin ennast poolsurnuks. Ma ei osanud enam reageerida. Ma ei teadnud mida teha. Sa kirjutasid mulle msn-i, et meie tibil on sünna tulemas jah. Uskumatu. Sa teadsid mu sünnipäevast. See rõõmustas ja samas kurvastas mind väga. Ma olin sinu suhtes täiesti alla andnud. Lihtsalt loobunud kõigest, sest olid täiesti lootusetu juhtum ja inimene, kes oli odavalt mu südame röövinud. 10 minutit hiljem märkasin, et ma polegi sulle veel vastanud. Pikema mõtlemiseta vastasin, et jah. Kutsusin sind enda sünnale. Ma ei tea miks, kuid siis ütlesin, et kui su tüdol midagi selle vatu ei ole ning siis sa vastasid, et sul ei ole kedagi. Olin üllatunud, ütlesin sulle, et mul on kahju ja samas heameel. Selhetkel olin mina täielik jultumus, aga mind ei huitanud teiste arvamus ja kusjuures siiamaani ei huvita, rääkigu mis tahavad, mul sellest täiega savi.
Sellest hetkest hakkasime jälle tihedamalt suhtlema.Messisime tervete ööde kaupa. Saime nalja nabani. Ma ei suutnud isgi enam kribada, sest kõht oli naermisest krampis ja valus, käed olid nõrkemiseni nõrgad ning silmist jooksis vett. Tihti messisid mulle öösiti kella kolme aeg, et ega sa ei maga ? Püha Jumalaema kirik Pariisis. Milline normaalne inimene öösti ei maga ? Mõtlesin vaikides ja salakaval naeratus tuli näole ning siiskribasin, silmad pool kinni ja unesegaselt sulle vastuse, et mittenormaalne inimene ei maga ju öösiti. Veidikese aja pärast tuli vastus, et näh, nii tore oleks olnud sind ülesse ajada. No mida veel ja palju õnne sa said sellega supperhästi hakkama, mõtisklesin. Vastasin sulle, et mind ei tohi kiusata ja siis sina vastasid, et natuke ikka ja siis oli uni pühitud ja Une Mati ei kavatsenudki uuesti külla tulla . Lõpetuseks kirrasid mulle, et peaks tuttu minema. Kuradi ego noh. Ajasid minu ülesse ja ise kobid põhku. Nii tore. Nii ma siis passisingi terve öö üleval ja mõtted keerlesid ümber sinu ja samas kirusin ka Une Matit, et kui ta peaks nüüd,kui kell juba 5 kuskilt välja hüppama, siis saab panniga vastu suurt mädapunni, mis pesitseb kahe kõrva vahel. Ausalt kh.

Tavaliselt kui maale tulid külastasid ka mind. Alati sa kurtsid, et mul korteris vastik aura, sest kui mu tuppa jõudsid tikkus sulle uni peale ning sama lugu oli ka Henryga ja siis te pikutasitegi üksteise võidu. Toredad poisid. Tulevad mulle külla ja siis heidavad magama. Vapustav. Näitasin teile väga vanu pilte. Uskumatu, et kunagi olin nii väike ja tõmmu ning juuksed olid ka väga tumedad ning lokkis nagu neegrilastel.
Mõtlesin vaikides, et alles hiljuti olin pidanud seda poissi tüüpiliseks hukas hilisteisemliseks, kuid nende kordadega mil mul külas käisid muutus mu arvamus kardinaalelt. Sa olid justkui teisest maailmast. Keegi kes ei saanud olla läbinisti hea ja samas ka karm, vastaseljuhul oleks sind lihtsalt väljasöödud. Tundsin, et mul on sõber kes minust väga-väga-väga hoolis ning siiamaani hoolib. Olid alati olemas kui mul oli raske. Ükskõik mis kell ka ei olnud, alati sain sulle messida ja sinuga rääkida. Sa mõistsid mind täielikult, ega mõistnud mind hukka, kui paljud seda tegid.

Nädalad möödusid. Ärgates hommikuti järjekordse masedava tujuga, mõtlesin, et nüüd on minu ilusad päiksepaistelised päevad loetud, sest aina rohkem ma armusin sinusse ja lõpuks ma ei osanud enam ilma sinuta elada. See oli nii jube, kui ma sind ei näinud, sinuga ei suhelnud. Asjad lendasid, kui ma neist möödusin ning kui ma neid ülesse tõstsin, kukkusid juba teised. Veljo vaatas mind imeliku pilguga, aga ei lausunud sõnakeski, ent ta pilgust võis lugeda, et ta saab kõigest väga hästi aru, ükskõik kuidas ma ei üritanud seda eitada. See oli lootusetu, teda oli võimatu petta.

Kuu aega peale meie uuesti suhtlema hakkamist saatsid mulle sõnumi, et sul oleks vv-d vaja. Mulle tundus, et see oli justkui väike vihje mulle oma võimalust kasutada ning seda ma ka tegin. Olin nii kuradi õnnelik. Mulle tundus, et asjalood hakkavad laabuma ja Sa oled liikunud mu südamele lähemale.

Käisin tihedamalt Tallinnas, sest tahtsin sind näha. Alati ellasin ja andsin märku, et olen linnas. Sind vist isegi see rõõmustas, sest su hääl muutus säravaks ja soojaks ning see andis mulle veel rohkem lootust.
Linnas sain kokku Raidoga ja läksime parte söötma, kui me olime poolel teel ellasid mulle, et mis teed ja kus oled ning ma vastasin, et liigun koos Raidoga baltasse parte toitma, õnneks olid sa ise Toompeal ja seega õnnestus meil kokku saada. Alguses ma ei tundud sind ära ja oleksin peaaegu sust haledalt mööda kõndinud. Segaduses, küsisin Raidolt, et kas see poiss seal on Olari ? Raido ei jõudnudki vastata, kui sa juba minu ees olid. Ma võpatasin ning tormasin sulle kaela. Mul oli nii hea meel sind näha. Tundsin kuidas rõõmulaine kogu mu keha vallutas. Terve õhtu olime koos, toitsime parte ning loomulikult pistsid pool saiast pintslisse, kui ma seda sõna sulle ütlesin, siis purskasid sa naerma. Sulle jäid alati mu sõnad ette ning arvasid, et nendest saaks varsti romaani. Pardid söödetud võtsime suuna Toompeale. Jõudes kohale mainis Raido, et sul telefoni dp-l mingi tsick. Ma olin üllatunud ja samas pettunud ning laususin irooniaga, et petad mind jah ? Pikema mõtlemiseta näitasid mulle dp pilti. Ma kukkusin meeletult naerma. See tüdo seal olin ju mina ja jälle olin ma õnnelik.
Ootamatult helises mu telefon. Vaatasin helistajat, selleks oli Veljo. Ma ei tahtnud kõnele vastata ja panin telefoni taskusse. Kahjuks või õnneks nägid, kuhu ja kuidas ma taskusse selle vidina panin. Võtsid seljatagant mult ümbert kinni ning läbi tasku vajutasid rohelist nuppu. Ma ehmatasin, külmavärinad olid üle mu keha. Ma ei teadnud enam mida teha, kui kuulsin Veljo karedat häält kostmas oma taskust. Võtsin arglikult telefoni välja ja panin kõrva juurde ning siis tuli seal igat sõimu ja ähvardusid jne.

Te saatsite mu kalamajja. Tuppa jõudes hakkasin sind meeletult igatsema, kuigi alles viis minutit tagasi olime koos, ning siis mõistsin, et igatsus on selline nõksuga asi: teda ei huvita ajalised koosviibimised, vaid tugevad emotsioonid, sest ma igatsesin sind juba praegu. Tahtsin näha su armsaid, säravaid silmi, tunda su kallistust ning imetleda su imeilusat naeratust. Öösel oodates Une Matit, kes jälle liiga hilja minu juurde jõudis, jõudsin selgusele, et see pole päriselt armastus esimesest silmapilgust. See meenutas rohkem nagu külgetõmbejõudu. Kui ma sind nägin, tundsin nagu ei mõjukski mulle enam Maa külgetõmbejõud. Mind tõmbas hoopis sinu poole ja miski polnud mulle tähtsam, kui sina Olari ja mulle tundus, et ma teen sinu heaks ükskõik mida. Muutun selliseks nagu sul tarvis, olgu siis kaitsjaks, sõbraks või õeks.

Järgmine päev oli masendav, sest ma pidin taaskord maale sõitma. Pakkisin oma seitse asja ja võtsin suuna Balti jaama. Tagasiteel loksudes rongis tabas mind ahastuse laine. Ma vaatasin möödunud majasid ning Tallinnat mis iga sekundiga kaugenes ja sina koos sellega. Tahtsin nutta, kuid mu silmist ei voolanud ühtki pisarat, ükskõik kuidas ma ka ei pingutanud. Olin täielikult kivistunud ja kivist ei saagi ju vett välja pigistada. Seda juhtub ainult muinasjuttudes ning minu praegune olukord oli muinasjutust kaugel. See oli karm, valus tegelikkus, mida mul tuli taluda ja millest väljapääs leida.

( läheb edasi)

Like! 127