Hei kallid fännid ! Alustasin oma uue jutuga. Vabandage, et pidite kaua ootama. Mul olid vahepeal ideed otsas ning vajasin mõtlemiseks aega. Seega uus jutt on veel poolik ning alguse lisan siia. Kui meeldib, siis jätkan kirjutamist. Päikest teile ! (#)



Sündisin 1. aprillil 1990 Inglismaal. Ma ei mäleta oma kodukohta ega ka õieti enda vanemaid. Ma vihkan neid. Mu sees on tohutult palju viha. Lapsed, kes on pere juures üles kasvanud on hellikud. Nad pole mitte kunagi enda eest seisnud nii palju, kui mina. Nad pole vist isegi iialgi nii palju tallaalused olnud, neid pole ka tohutult pekstud ja lisaks kõigele, pole mu sees enam pisaraid, mida nutta. Ühesõnaga, olen kuival.


Nagu ütlesin, sündisin Inglismaal. Kodukohta ega vanemaid õieti ei mäleta. Seega jutustan teile oma hirmsast lapsepõlvest, kuhu kuuluvad kõik karm ja valu ning isegi mu esimene armastus käib sellega kokku. Otsustasin, et inimesed peaksid teadma, mida tunneb üks hüljatud laps.


Kui sain 7 aastaseks ei olnud ma pere lemmik. Isa peksis mind ning ema sõimas isegi siis, kui ma polnud mitte midagi teinud, aga võib-olla selles oligi asi. Arvatavasti tundusin olevat nende jaoks laisk poiss ning mitte kunagi nende vääriline. Kuigi töötasin päevad läbi, nutsin ja töötasin, muud võimalust ei olnud.


Ühel õhtul tuli ema minu juurde, ta rääkisin minuga üllatavalt hellalt. Hakkasin jälle nutma. Ta pühkis mu pisarad ning siis nägin tal silmis sädelemas kahtlaselt ilusat vett, see oli nagu kristall. Kas ta tõesti nuttis ? Ma ei suutnud ära imestada, mul hakkas temast järsku kahju. Võtsin julguse kokku ning paitasin oma käega ta põski, ema võpatas, võttis mu käe enda kätte ning istus mulle lähemale, tõstis mu värisedes enda põlvedele ning lausus :“Kallis, Sa oled siiski mulle väga armas, anna meile Isaga andeks.“ Pärast seda ei suutnud ma ema enam vihata, mõistsin, et ta on siiski väga hea ja asendamatu. Olin segaduses, mu sees oli nii viha, kui ka armastus ja rõõm ning väike lootus, et siiski hoolitakse minust, nagu ta seda mulle ütles, aga tundub, et see oli kõigest üks väga ilus vale, mis lasi öösel rahulikult magada.

Hommikul ärgates märkasin enda voodi juures väga tumedat värvi riietust. Ma ei teadnud, mis see on, kuid siis meenusid mulle ema sõnad, et kallis anna meile isaga andeks. Hakkasin meeletult kartma. Pugesin voodi alla peitu, lootuses, et mind ei leita sealt. Kuulsin trepiastmete krõgisemist ning isa raske jala häält. Iga samm, mis ta tegi, tekitas mulle külmavärinad. Värisesin nagu lõksu püütud hiireke. Surmahirm oli peal. Ma ei tea, mida ta teeb, kui näeb, et mind pole mu voodis ja siis, astus ta tuppa. Piilusin voodi alt. Ta silmad olid nagu vampiiril, hästi jubedad ja vihased ning otsaesine oli liigsest kulmude kergitamisest kortsus. „Poiss, kus oled ? Tule välja ! Aru ei saanud või ?" Ehmatasin ning kartsin liialt, et talle vastu astuda. Vaikselt ronisin voodi alt välja ja sain kohe nahapeale. Tundsin, et iga piitsahoobiga tuleb mul nahka maha. Karjusin nii, kuis suutsin, see valu oli nii läbilõikav. Mul oli tunne, et sellel ei tulegi lõppu, kui olin juba 18 piitsahoopi kätte saanud, tundus mulle, et näen enda ees lõputut musta tunnelit, mille lõpust paistab valgus, kuid selleni ma ei jõudnud, sest ennem lõpetas isa mu peksmise. Vedelesin mitu päeva voodis kõhuli, ema tohterdas mu haavu. Ja iga kord, kui isa minu tuppa tuli, tundsin, et vihkan teda aina rohkem ja rohkem. Ta polegi inimene, vaid rohkem nagu loom, kellel meeldib oma saagiga mängida.

Lõpuks jõudis kätte päev, kus pidin need kõledad riided selga panema. Ema aitas mul riietuda. Lisaks andis ta mulle kaasa musta nahast seljakoti ning ütles, et sellest kotist on sul tulevikus palju abi. Hoia seda.
Väljas maja ees olles, lugesin välja ema näost, et tal on valus ja ta on kurb. Ma ei saanud aru mis toimub. Isa tuli välja ning me istusime autosse. Paar tundi hiljem jõudsime suure kivist maja juurde, aias jooksid lapsed, nad tundusid õnnelikud. Alguses mõtlesin, et tegu on mingi kooliga ning ma saan tulevikus kuulsaks. Sõitsime autoga aeda sisse. Meid võttis vastu lahke näoga naine : „Tere tulemast ! Me ootasime teid.“ Pugesin ema seljataha, sest see kõik tundus mulle nii imelik ning hoidsin temast kõigi kümne küünega kinni. Järsku tuli see võõras naine minu juurde, haaras mul käest ning lausus, et see on sinu uus kodu. Nüüd mõistsin ma täpselt mida see naine mõtles, mind oli lastekodusse viidud. Viimased sõnad mida ma oma isale karjusin olid :“Ma vihkan sind !“

Kuidas ma küll teda vihkasin. Tahtsin teda hävitada, aga ei teadnud, mismoodi. Hakkasin vihast ja pettumusest rusikatega mulda peksma ning rappusin üleni kramplikes nuuksatustes :“ Ma vihkan sind ! Ma vihkan sind !“ hüüdsin. Kuid mulle tundus, et mitte keegi ei kuulnud-keegi ei teinud välja. Lõpuks mu raev jahtus ja ma jäin vaikselt mulla sisse istuma. Kõrvalaiast kuulsin mängivate laste hääli. Üks poiss laulis liblikatest ja lindudest. Mina, aga tundsin ennast eraldatu ja üksikuna, vihkamisest ja tagakiusamisest vaevatuna, hirmu võimuses olevana.
Kuulsin uue kodu ukse avanemist ning astusin sisse. Maja oli kõle, see polnud pooltki selline nagu mu enda kodu. See oli seest üleni hall ja tohutult suur, pikk trepp viis teisele korrusele. Mul hakkas seal külm, kuigi lapsi oli igal pool ja nad tundusid õnnelikud, aga mina seda ei olnud. Kartsin, et ei tunnegi enam rõõmu. Mu tulevane elu oli täis kurbust ja kibestumist. Lõpuks ärkasin sellest mõtisklusest ning astusin oma esimesed sammud trepist ülesse. Teisel korrusel leidsin ukse, kuhu oli kirjutatud peale minu veel kolm poisi nime. Seega, olid uksed sildistatud. Lonkisin, hirmunud pilk tuppa. Istusin voodile ning taas tõusid vihkamislained üle mu pea. Pisarad voolasid nägu mööda alla ja hakkasin uuesti karjuma: „ Ma vihkan sind, ema ! Ma vihkan sind !“ Mu hääl kõmises kõledas toas vastu. Jõudnud oma tunnete haripunkti, varisesin selili voodisse ja veeretasin end seni, kuni olin voodi täiesti sassi ajanud. Väljakurnatuna sulgesin ma silmad ja nutsin, kuni vajusin rahutusse unne. Unes nägin, et keegi ründas mind. Püüdsin karjuda, aga suust tuli ainult mullikesi ja siis see tume kulin, mida olin kuulnud ühest filmist, kus mees läbi peksti ja ta suust tuli tumepunane veri. Äkki oli must pilv mu vangistanud ning ma kuulsin, et ta ütles SURM… Surm… Surm… See oli Saatana naer.

Kui ma ärkasin, oli hommik. Päike püüdis mu toa trellitatud aknast piiluda. Lebasin endiselt voodis kõveras. Mul oli külm ja mu keha valutas. Esimese asjana märkasin, et mu käed valutasid ning olid ikka veel mulla ja mingi vedelikuga koos. Läksin pika koridori teise otsa, seal oli maja ainuke vannituba. Pesin ennast puhtaks, panin teised riided ning siis meenus mulle ema kaasa antud kott. Jooksin kiiresti oma tuppa ja minu õnneks oli see veel seal. Tegin selle lahti ning leidsin sealt pildi, kus olime koos emaga. Pildi taga oli tekst „Elinari ja Carl 1995“ Hakkasin seda pilti vaatama, ma olin siis ju kõigest 5-aastane. Mulle meenusid mälestused, kus ma veel õnnelik olin ja isa minust hoolis. Minu keha läbisid jälle külmavärinad. Otsustasin pildi ära peita ning sobrasin kotis edasi. Lõpuks leidsin ühest väiksest salataskust 10 tuhat naela. Ma olin rikas.

( jutt jätkub, kui on soovi :) )

uus osa: http://www.rate.ee/blog/1200641/pain-2