Bella,

Ma ei saa aru, miks sa lased Charlie'l tuua
Billyle kirjakesi nagu koolis tunni ajal - kui ma
tahaksin sinuga rääkida, siis vastaksid

Sa tegid oma valiku, eks ole ? Sa ei saa kõike
korraga, eriti kui

Mis asi jääb sulle surmavaenlaste juures nii
arusaamatuks, et pead

Vaata, ma tean isegi, et käitun nagu viimane
tõbras, aga ma lihtsalt ei suuda

Me ei saa olla sõbrad, kui sa jõlgud kogu aeg
mingite

Kui ma liiga palju sinule mõtlen, teeb see asja
veel raskemaks, nii et ära rohkem kirjuta

Jah, mina tunnen sinust ka puudust. Isegi
väga. See ei muuda midagi. Anna andeks.

Jacob

Libistasin sõrmedega üle kirja, kuhu Jacobi sulepea oli vedanud
nii sügavad vaod, et oli peaaegu paberist läbi tunginud. Kujutlesin
teda kirja kirjutamas-kribamas tigedaid tähti oma kohmakas
käekirjas, tõmbamas maha rida rea järel, kui sõnad valesti kõlasid,
võib-olla koguni murduvat sulepead tema liigagi suurte sõrmede
vahel; see seletas tindiplärakaid. Kujutlesin, kuidas masendus
tema mustad kulmud ninajuurele kokku vedas ja laubale kortsud
uuristas. Kui ma oleksin tema juures olnud, oleksin arvatavasti
naerma puhkenud. Jacob, sa saad niiviisi veel ajurabanduse, oleksin
ma talle öelnud. Räägi välja, mis sul hinges on.
Naermine oli aga viimane asi, mida ma praegu teha tahtsin,
kui lugesin uuesti üle neid sõnu, mis olid mulle mällu sööbinud.
Tema vastus mu anuvale läkitusele-mis jõudis temani Charlie
ja Billyle kaudu täpselt nagu koolis, nagu ta märkis - ei üllatanud
mind. Ma teadsin juba enne ümbriku avamist, mis seal kirjas
on.
Üllatas mind aga see, kui väga iga mahakriipsutatud rida
mulle haiget tegi - otsekui olnuks tähtedel teravad servad. Veelgi
enam, iga vihase alguse taga peitus tohutu valu; Jacobi piinad
tegid mulle rohkem haiget kui mu enese omad.
Keset neid mõtisklusi tundsin ma selgesti köögist kerkivat
kõrbelõhna. Mis tahes teises majas ei oleks fakt, et keegi peale
minu veel süüa teeb, mind paanikasse ajanud.

Torkasin kortsus paberitüki tagataskusse ja jooksin trepist
alla, jõudes kohale viimasel hetkel.
Spagetikastme purk, mille Charlie oli mikrolaineahju torga-
nud, tegi parajasti esimest pööret, kui ma ukse lahti rapsasin ja
purgi välja tõmbasin.
Mis ma valesti tegin? nõudis Charlie.
Kõigepealt tuleb kaas maha võtta, paps. Metall mõjub
mikrolainetele halvasti. Eemaldasin rääkides kiiresti kaane,
kallasin poole kastmest kaussi, panin kausi mikrosse ja purgi
tagasi külmkappi; määrasin aja ja vajutasin nupule.
Charlie jälgis mu tegutsemist mossis ilmel. Kas ma nuudli-
tega sain õigesti hakkama?
Vaatasin pliidil oleva poti poole - just sealt tuligi mind hoia-
tanud lõhna. Segamisest oleks kasu, ütlesin ma leebelt. Otsisin
lusika ja püüdsin põhja kõrbenud puderjat massi veidi lahti haru-
tada.
Charlie ohkas.
Mida see kõik peaks tähendama? küsisin ma temalt.
Ta pani käed rinnal vaheliti ja vahtis aknast välja vihmavalin-
gusse. Ma ei tea, millest sa räägid, porises ta.
Olin jahmunud. Charlie ja tegi süüa? Ja millest selline pahur
olek? Edwardit polnud ju veel siin; tavaliselt õnnistas paps seda-
sorti käitumisega mu poiss-sõpra, andes endast parima, et iga
sõna ja liigutusega selgesti mõista anda, et ta ei ole siin teretul-
nud. Muidugi poleks paps pidanud vaeva nägema - Edward
teadis ka ilma selle etenduseta täpselt, mida mu paps mõtles.
Sõna poiss-sõber pani mind tuttavliku rahutusega huulde
hammustama, sellal kui ma nuudleid segasin. See ei olnud õige
sõna, kohe üldse mitte. Vajasin midagi, mis väljendaks veel ilme-
kamalt igavikulist pühendumist... Aga sõnad, nagu tulevik ja
ettemääratus, kõlasid tavavestluses liiga suureliselt.

Edwardil mõlkus mõtteis veel teinegi sõna ja just see sõna
muutis mind rahutuks. Juba ainuüksi sellele mõeldes sattusin ma
paanikasse.
Kihlatu. Võeh. Väristasin õlgu ja üritasin seda peast pühkida.
Kas ma olen midagi maha maganud? Mis asjast sina süüa
teed? küsisin ma Charlie'lt. Pastaplönn võdises keevas vees, kui
ma seda lusikaga torkisin. Või peaksin ma ütlema, üritad süüa
teha?
Charlie kehitas õlgu. Pole ühtki seadust, mis keelaks mul
oma kodus süüa teha.
Jah, seadusi sa tunned, vastasin ma ja piidlesin muiates tema
nahkjaki külge kinnitatud ametimärki.
Hah! Hea nali. Ta ajas jaki seljast, just nagu oleks minu
pilk talle meelde tuletanud, et see tal endiselt seljas on, ja ripu-
tas selle oma ametivarustusele mõeldud nagisse. Tema relvavöö
rippus juba seal - ta polnud seda mitu nädalat jaoskonda minnes
vööle pannud. Washingtoni osariigis väikeses Forksi linnakeses
polnud juba mõnda aega keegi kahtlastel asjaoludel kadunuks
jäänud ning igivihmastes metsades polnud ka neid hiiglaslikke
salapäraseid hunte enam nähtud...
Suskisin vaikides nuudleid ja oletasin, et küllap Charlie peagi
lagedale laob, mis teda vaevab. Mu isa ei armastanud palju sõnu
teha ja see, et ta võttis vaevaks ise õhtusööki korraldada, tähen-
das, et tal mõlkus meeles tema kohta ebatavaliselt palju sõnu.
Heitsin harjumuspäraselt pilgu kellale - sel kellaajal tegin ma
seda iga paari minuti järel. Vähem kui pool tundi veel.
Pärastlõuna oli kõige tüütum osa mu päevast. Pärast seda, kui
mu endine parim sõber (ja libahunt ) Jacob Black oli papsile ette
kandnud mu salajastest mootorrattasõitudest - reetmine, mille
ta oli kavandanud selleks, et mind koduaresti pandaks ja ma ei
saaks seetõttu veeta aega oma poiss-sõbra (ja vampiiri ) Edward

Culleniga - , tohtis Edward mind külastada ainult kella seitsmest
kuni poole kümneni ja me pidime püsima meie maja seinte vahel
mu papsi varjamatult hapu pilgu all.
Seega võimendus mu eelmine, pisut vähem range koduarest,
mille olin teeninud kolepäevase, ainsagi selgituseta kadumise ja
ühe väikese kaljuhüppe eest.
Muidugi, ma nägin Edwardit ka koolis ja selle suhtes ei saa-
nud Charlie midagi ette võtta. Lisaks veetis Edward peaaegu kõik
ööd minu toas, ja ka sellest ei olnud Charlie tõtt - öelda teadlik.
Edwardi oskus ronida vaevata ja vaikselt mu teise korruse aknast
sisse oli peaaegu sama kasulik kui tema oskus lugeda Charlie
mõtteid.
Ehkki pärastlõuna oli ainuke aeg, mille veetsin Edwardist
lahus, piisas sellest siiski, et mind rahutuks muuta ja tunde
venima panna. Kõigest hoolimata kandsin ma oma karistust
ainsagi kaebuseta, sest esiteks ma teadsin, et olin selle ära teeni-
nud, ja teiseks ma ei saanud papsile praegu väljakolimisega haiget
teha, kui silmapiiril terendas märksa valusam lahkumine, millest
Charlie'l polnud aimugi.
Paps istus mühatusega laua taha ja voltis vihmaniiske ajalehe
lahti, et vaid sekund hiljem laitvalt keelt naksutada.
Ma ei saa aru, miks sa üldse lehti loed, paps. Need ajavad
sind alati närvi.
Ta ei teinud minust välja ja porises ajalehte silmitsedes: Just
sellepärast tahavadki kõik väikelinnades elada! Naeruväärne.
Millega need suurlinnad nüüd hakkama on saanud?
Steattle kandideerib kogu Ameerika mõrvapealinna tiitlile.
Viis lahendamata tapmisjuhtumit viimase kahe nädala jooksul.
Suudad sa sellist elu ette kujutada?
Ma usun, et Phoenix on mõrvade edetabelis veel kõrgemal
kohal, paps. Ma olen sellist elu elanud. Ja mind polnud kordagi

ähvardanud mõrvamine, enne kui kolisin papsi turvalisse väike-
linna. Tegelikult olin ma veel praegugi päris mitme mõrtsuka
nimekirjas... Lusikas mu käes hakkas värisema, pannes veepinna
virvendama.
Noh, mina igatahes ei elaks seal ka siis, kui mulle peale
makstaks, kostis Charlie.
Loobusin õhtusöögi päästmisest ja hakkasin seda serveerima;
lihanoaga lõikasin spagetiklombist tüki Charlie'le ja siis endale,
sellal kui paps ujeda ilmega mu toimetamist jälgis. Charlie kallas
enda portsjoni kastmega üle ja lõi kahvli sisse. Ka mina maskee-
risin oma taldrikul oleva plönni nii hästi, kui suutsin, ja järgisin
tema eeskuju ilma erilise entusiasmita. Sõime mõnda aega vaiki-
des. Charlie laskis pilgu ikka veel üle uudiste libiseda ja mina
võtsin kätte oma kapsaks loetud Vihurimäe. Ma avasin selle
kohast, kus olin hommikul pooleli jäänud, ja püüdsin unustada
end üheksateistkümnenda sajandi Inglismaale, oodates, millal
paps suu lahti teeb ja rääkima hakkab.
Olin just jõudnud Heathcliffi naasmiseni, kui Charlie kurgu
puhtaks köhatas ja ajalehe põrandale viskas.
Sul on õoigus, ütles ta. Ma tegin seda tõesti põhjusega. Ta
osutas kahvliga kleepuvale ollusele. Ma tahtsin sinuga rääkida.
Panin raamatu käest; köide oli nii lagunenud, et lehed vajusid
laulale laiali. Sa oleksid võinud lihtsalt öelda.
Paps noogutas, kulm kipras. Jah. Järgmine kord pean meeles.
Mõtlesin, et kui ma köögitoimkonna enda peale võtan, oled ehk
natuke pehmem.
Ma naersin. Mõjus küll - su kokakunst tegi mu pehmeks
nagu voolimissavi. Mida sa tahad, paps?
Noh, ma tahtsin rääkida Jacobist.
Tundsin, kuidas mu nägu tõsiseks tõmbus. Mis temaga on?
küsisin ma kangete huultega.

Rahu, Bells. Ma tean, et oled ikka veel pahane, et ta su välja
andis, aga see oli õige tegu. Poiss käitus vastutustundlikult.
Vastutustundlikult, kordasin ma mürgiselt ja pööritasin
silmi. Ja-jah. Niisiis, mis Jacobiga on?

Like! 2