Nüüdseks oli korraldatud ajujaht sarimõrvari tabamiseks. Olid surnud ju Katriin, Kati, Vaigo, Kaja ja Kaia ning Eliase õde ja vend olid teadmata kadunud. Selline kogus hukkunuid ühe väikelinna kohta oli ju natuke kahtlane. Aga Elias ei kartnud. Temani ei viinud veel ükski niidiots.

Nii hakkaski ta kavandama uut mõrva. Seekord tahtis ta teha midagi suurt: ohvreid pidi olema vähemalt 3. (Ja see ka veel, et nüüdsest plaanis Elias kõiki oma mõrvu ülima hoolikusega.)

Metsas sees asus väike majake, mida vanasti olid kasutanud jahimehed. Maja oli puidust ja seega kergesti süttiv. Siis tuli Eliasele mõte: kui õige meelitaks 3-4 teatud inimest sinna majja, suleks kõik väljapääsud ja pistaks siis tule otsa. Päris hea ju, kui tunned siukest mõnusat lihapõlemislõhna. Eliase jaoks oli just see koht kõige ahvatlevam.

Nii otsustaski poiss sinna majja meelitada Kaisa, Kairi ja Kaidi. Nemad olid tema jaoks kõige kergem saak. Ta saatis neile kirja, kus palus neil tulla reede keskööl metsas asuvasse vanasse jahimeeste majja. Tüdrukud vastasid, et nad tulevad.

Tunnike enne keskööd läks Elias metsa ja valas vana maja nii seest kui väljast bensiiniga üle ning sulges kõik väljapääsud peale ukse.

Tüdrukud olid kokkulepitud ajaks kohal aga nendega oli kaasas ka Katrin. See muutis asja küll natuke raskemaks aga Eliast see ei huvitanud.

Plikad läksid üpris kergesti majja sisse ning Elias sulges nende selja taga ukse. Ta süütas tiku ja pistis majakesele tule otsa. Maja põles nagu säraküünal. Elias seisis seal veel natuke ning läks siis koju.

Taaskord oli ta saanud suure rahulduse. Nüüd oli tema tapetute nimekirjas juba 11 inimest. Ja mõelge: poiss oli alles 15...

Like! 2