armastasid teineteist ja raha polnud probleemiks,kui naine sisustas luksusliku Talvepalee Peterburis ja

nende kodu Tsarskoja selos uhkete maalide,kristall-lühtrite ja väärtuslike antiikesemetega.Nad said veel

kolm tütart:Tatjana,Maria ja Anastassia,ning viimaks 1914.aastal sündis poeg,kellest pidi saama
Romanovite dünastia pärija.Nikolai kirjutas oma päevikusse:,Suur unustamatu päev.''Aleksei Nikolajevitši sündi tähistati pidusturega,vabastati poliitvange ja heetegevuseks annetati tohtuid summasiid.Kui lapsevanemte jä üürikeseseks,sest poeg oli vaid kaheksakuune,kui ema märkas beebi

naba veritsemist ja hakkas kahtlustama hemofiiliat,kardetud ravimatut haigust,mille all olid kannatanud

ka tema onu ja vend.Kui laps hakkas roomama kinnitasid arstid ema kartusi,kui tal pärast väiksematlki

müksu verimuhk tekkis.Aleksandra süüdistas ennast,kuna haigus pärines tema suguvõsast.Nikolaigi

muretses,kuid püüdis naist lohutada,et poiss saab parimate arstide hoole alla.Nikolai osutus riigijuhina

küündimatuks ja saamatuka.Ta oli juba suhetes Jaapaniga nii ränki vigu,et 1904.aastal puhes sõda,

mille tagajärjel hävitati Vene laevastik Vaiksel ookeanil.Seejärel,1905.aastal marssis preester nimega

Georgi Gapon 120 000 töölisega Talvepaleesse,et esitada tsaarile palvekiri kodanikuõiguste laiendamiseks.Sõdurid avasid tule,tappes 92 ja haavares mitusada meeleavaldajat.Seda päeva hakati

nimetama veriseks pühapäevaks.Oli palju riigipoolseid vigu,mis sundisid Gaponi alustama relvastatud

mässumonarhia vastu.Toimusid üleriigilised streigid ja protestiaktsioonid.Muata mere laevastiku vastu-

hakk,plahvatasid terroristide pommid ja majandus seiskus,samal ajal,kui valisusus mõtles ainult kontrolli

taastamisele.Nikolai püüdis jääda kindalaks isevalitsuse põhimõtetele,mida talle oli poisipõlvest peale

sisendatud,kuid oktoobriks polnud muud valikut,kui allkirjastada peaminister Sergei Wite koostatud

manifest,mis andis kõigile Venemaa meestele valimisõiguse ja kutsus kokku rRiigiduuma,mis piiras

valitsja võimu.Nikolai ja Alesandra püüdsid noore Aleksei seisundit saladuses hoida,kuid tekkisid kuuldused,et ta pole tugeva tervise juures.1912.aastal tekkis poisil pärast paadist väljahüppamust

sisemine verekooks.Kaheksa-aastane pois kannatas suuere valude käes ja muutus aina nõrgemaks.

Tema meeleheitel ema,kes oli valmis haarama igast õlekõrrest,pöördus ta abisaamiseks Siberist

pärit vastuolulise ravitseja Gigori Rasputini poole.Rasputin läkitas telegrammi kirjutades:,,Lapsuke ei

sure.Ärge lubage arstidel teda liialt tülitada.''Juba järmisel päeval hskkas Aleksei paranema.Aleks-

adra oli veendunud,et Rasputin oli poisi oma palvetega terveks ravinud.Peagi sai Rasputinist keisri-

kojas regulaarne külaline,kes nõustas Alekasndrat väikese Aleksei ravi osas.Rasputinil oli metsik

välimus ja kõlvatu inimese kuulsus ning kõrgemas seltskonnas levis kuulujutt,et on Aleksandra armuke ja oli ta ära nõidunud.Aleksandra polnud Vene aadelkonna seast kunagi sõpru leidnud,mõisteti ehk seetõttu,et ta oli häbelik ja tema keeleoskus oli nigel,nii,et tema kaitseks ei

astunud keegi välja.Järgnevad peaminstrid hoiatasid Nikolaid Rasputini suhtes,kuid rema naise usk

veenis keisrit,et ravitseja on poja pääsmiseks ainus lootus.See oli saatuslik viga,sest vene rahvas hakkas uskuma,et Rasputini müstillne mõju kuningaperele kasvab ja mõjutab riigiotsuseid.

TSAARIVALITSUSE LÕPP:1914.aastal kisti Venemaa Esimesse maailmasõtta ja armee hakkas peagi kaotusi kandma.1916.aastal läks Nikolai rindele,et sõjamehi innustada ja jättes rahva ebapopulaarse Aleksandra Venemaale vastutama.Too vallandas mõned usadusväärsed väeülemad ja

asendas nad Rasputini soovitatud inimestega.Peagi levisid kuulujutud,et Alelsandra on sõjas Saksa-

maa poolel.Rahulolematus kasvas,kuni detsenbris 1916 mõrvas rühm õukonlasi Rasputini,et püüda

monarhia mainet päästa,kuid oli liiga hilja.Aleksandra oli mõrvasi väga löödud,ning jätkas kinnitamst,et Rasputin oli olnud ainult perekonna heategija.Sõjamajandusega kaasnes rahva nälga-

jäämine ja märtsis 1817 puhkesid kõikjal Peterburis tänavarahutused.Nikolai saatis soldatid neid

maha suruma,kuid need läksid hoopis mässajate poole üle,olles neist kahest niivõrd oskamatust ja

isekana käituvast valitsejast tüdinud.Armee valitsus kutsus Nikolaid troonist loobuma,ning seda valitseja 17.märtsli ka tegi oma poja Aleksei kasuks.Seejärel muutis ta siiski meelt,mõeldes oma poja

haigusele,ning pakkus võimu oma vennale Mihhailie.kes selle tagasi lükkas.21.märtsil arreteeris ajutine valitsus hirmunud Aleksandra ning kui Nikolai Tsarkoje seolsse naasis,arreteerisid revolutsoonilised kaardiväelased terve Romanovite pere.Aleksandra veetis oma vangipõlve päevi

kududes ja laste eest hoolitsedes.Nikolai käis välja end liigutamas,lükkas lund,või sõitis jalgrattaga,

kuid valvurid kohtlesid teda üha kasvava põlgusega,tõugates ta isegi ratta seljast maha.Vahepeal

arutas revolutsioonilne valitsus,mida tsaariperega ette võtta.Mõned pooldasid Nikolai kohtu alla

andmist,teised arvasid,et tuleks Inlglismaale välja saata.Augustis viidi tsaariperekond kuberneri

haäärbeisse Toboskis,kus nad elasid oma saatust oodates küllaltki mugavates tingimustees.Oktoobris

haarasid võimu bolševikud,keda juhtis Vladimir Iljitš Lenin,kuid Nikolai polnud temast kunagi kuulnud

ega taibanud,kui ohtlik on see uus jõud.Mais 1918 andis Lenin korralduse viia Nikolai,Aleksandra ja

nende lapsed Jekaterinburgi linna.Selleks ajaks oli ta nende saatuse juba tõenäoliselt otsustanud,kuid plaanid polnud kindlad,sest sama kuul tungis Kesk-Venemaale sisse Tšehhi valge-

kaartlaste armee.Bolšebikud olid kindlalt otsustanud kuningapere hävitada.16.juuli südaööl käskis

neid valvata salapolitsei juht Jakob Jurovski oma meestel perekond äratada ja nad keldrisse viia,öeldes neile,et seda tehakse ohutuse nimel.Kohal olid Nikolai,Aleksanra ja nende neli last,pere-

konna arst ja kolm teenrit.Aleksanrale ja Alekseile toodi toolid,seejärel kogunesid ruumi relvastatud

mehed ja Jurovski teatas neile,et nad on surma ära teeninud.Nikolai jõudis vaid hüüda:,,Mida?Mida?''

ja heita käe ümber oma armastud naise enne kui neid mitu korda rinda tulistai.Aleksandra tegi surres ristimärgi ja kõik nad langesid kuulirahe ja täägilöökide all.Romanovitega juhtunu jäi mõistatuseks,kuni nende surnukehad 70-aastat hiljem Jekaterinburgis ühest killustikuga täidetud

august välja kaevatu.Juulis 1991 korraldati neile riiklikud matused ja nende säilmed sängitati viimsesse puhkepaika.Nikolai ja Aleksandra ei olnud halvad inimesed.Nad aitasid Venemaa vaeseid ja

puudust kannatavaid inimesi heategevusega.Kui rikkus ja positsioon takistasid Nikolail riigi tagelikku

olukorda mõistmast ja sellel vastavalt käitumast,samal ajal oli Alekasndra liiga hõivatud perega ning

oma müstiliste uskumustega.Tugav armastus teineteise vastu aitas neil vangistuse ajal vastu pidada,

nagu see aitas neid läbi elu alates lapsepõlves toimunud kohtumisest pulmas 32-aastat varem,kuid

see ei suutnud neid päästa prolrtaarsest riigipöördest ja vene rahva vihast.