Kõndisin välisukseni. “Kuhu sa lähed? Ma tulen kaasa,” ütles ta, kuid ma raputasin pead. “Ma lähen Dan’i juurde,” vastasin ma ja kõndisin välisukse poole. “Päh, nii igav,” ütles ta ja suundus oma asjadega külaliste toa poole. Mina aga jooksin Danieli otsima. Leidsin ta sealt, kust alati. Ta näitas mulle teisel päeval, kui ma siin linnas olin, seda kohta. See oli ilus koht. Igalpool oli magusalt lõhnavaid lilli ja ka mõned kasepuud. Kaugemal mühises jõgi. Ilus.

“Hei,” ütlesin ma, kui olin tema kõrvale jõudnud. Ta ainult noogutas tervituseks. “Nüüd saan ma aru, milline see Ruby tegelikult on. Suhteliselt ülbe ja endast liiga heal arvamusel,” rääkisin ma talle oma äsjastest muljetest. “Jeps,” nõustus ta minuga. Edasi jäi kõik vaikseks. Siin kohas ei käinud palju inimesi. Ma ei tea, miks? See on ju ometigi nii ilus ja just super koht oma mõtete mõlgutamiseks ja kõigest mõneks ajaks vabaks saamiseks.

“Kuhu sa siis mõneks ajaks elama lähed?” küsis ta. Kehitasin ainult vastuseks õlgu. “Oma koju või oled nõus mu hotelli pakkumisega?” uuris ta edasi. “Ei,” ütlesin ma lühidalt. Ilmselt ta ei saanud aru, mille vastuseks see ‘ei’ oli. “Ei?” küsis ta. Noogutasin. “Ma EI lähe koju tagasi ja ma EI võta ka sinu hotelli pakkumist vastu. Sa oled isegi palju raha minu peale kulutanud. Kunagi maksan ma selle kindlasti tagasi,” lubasin ma. Daniel puhkes aga ainult naerma. “Mis sa mõtled mulle pudeleid korjates ja neid taarasse viies tasuda?” küsis ta. Olin kohkunult ning solvunud. “Mida iganes. Ma saan alati hakkama!” kinnitasin ma nii endale kui ka talle. Tõusin püsti ja hakkasin kesklinna suunas kõndima.

Kuulsin kuidas Dan sügavalt ohkas ja seejärelt tõusis ka tema. Ta jõudis mu kõrvale ja peatas mu. “Anna andeks, ma ei tahtnud sind solvata,” ütles ta siiralt. “Ma tean ja ma ei solvunud,” ütlesin ma. Mu hääl oli natuke jäisem kui tavaliselt. Dan korstutas selle peale kulmu, kuid ei öelnud midagi. “Kuhu sa lähed siis?” küsis ta. “Jätan Sofiaga hüvasti,” ütlesin ma. Sofia on mu selle linna üks parimaid sõbrannasid. Ta on sõbralik ja abivalmis. Ta Danieli sõbra Simoni õde. Kui uuesti selja taha vaatasin, siis Dan’i enam polnud.

Kui Sofiga oli hüvasti jätetud, siis suundusin ma tagasi Dani poole, kus olid veel mu asjad. Sofia oli väga kurb, et ma lahkun. Ta hakkas isegi nutma. Ma pidin teda kaua lohutama, et ta nutmise lõpetaks. Ta kardab, et ei näe mind endam kunagi. Ta hakkas minust selle lühikese ajaga nii hoolima, nagu mina temastki. Ma lubasin talle, et hakkan tal külas käima nii tihti kui võimalik. Järelikult mitte kunagi. Loodetavasti ta andestab selle mulle.

Jõudsin Dani maja ukse taha ning lasin kella. Avama tuli muidugi Dan. “Tsau,” ütles ta mornilt. “Heips,” ütlesin ma ja suundusin ta tuppa, Dan tuli järgi. Ta aitas mul kohvrid/kotid alla tuua. Kui olin välisukse juures, tulid kõik mingua hüvasti jätma. “Tule meile varsti jälle külla, Stella,” ütles Dani ema, Marina. Dan turtsatas korraks, kuid keegi ei teinud sellest välja. “Oli meeldiv kohtuda,” ütles Robert. Naeratasin. “Nääh, juba lähedki! Kunagi kohutme, eks?” ütles Ruby ja kallistas mind. Siis kallistasid mind ka teised, ning laususid koos: “Nägemiseni!” Seejärel ma lahkusin, lehvitades neile veel viimast korda. Daniel pidi mind lennujaama saatma, kuid muidugi ma sinna ei läinud. Me leppisime kokku, et ta saadab mind bussijaama ja edasi lähen ma oma teed.

“Allie,” sõnas Daniel. Jäin talle küsivalt otsa vaatama. “Ma loodan, et sa mind maha ei löö, aga su vanemad jõuavad kohe siia,” ütles Daniel, pilk süüdlaslikult maha vaatamas. Mu nägu tõmbus vihast punaseks ja ma viskasin oma spordikoti maha, teised asjad olid tema käes. “MIDA?” karjatasin ma üle linna. “Sa helistasid mu vanematele? Miks? Õõõh, ma vihkan sind! Vihkan!” karjusin ma. Ma hakkasin viha pärast nutma, haarasin oma spordikoti ja hakkasin kiiresti tema juurest ära jooskma. Ehk ma suudan ennast veel päästa? “Allie, oota! Sellel pole mõtet!” karjus Daniel, kes jooksis mulle järgi. “Ole vait!” ütlesin ma. Aga siis peatus minu ees tuttav Mercedes. Autost hüppasid välja mu ema, isa ja õde. Okei, õde ei hüpanud. Ta loivas või midagi sellist.

“Allison! Oh, mu kullake,” ütles mu ema ja kallistas mind. Mina aga lükkasin ta eemale. “Ma ei usu, et ma olen sulle mingi kullake,” ütlesin ma külmalt. Ma pole ikka veel seda nende jäiset käitumist unustanud. “Allie, ole nüüd. Me armastame ju sind,” ütles isa. Raputasin pead ja hakkasin taganema. “Ei, ei, ei! Te ei armasta mind ega pole kunagi armastanud. Jätke mind palun rahule. Te ei igatsenud mind. Teil oli Milly, ja seega on kõik hästi,” ütlesin ma hüsteeriliselt. Ma ei taha koju minna. Tegelikult tahan! Ei, ma ei taha. Seal on paha. “Kuidas sa võid seda meist mõelda? Muidugi me armastame sind. Andesta meile see nõme käitumine. Me armastame ja igatseme sind. Oleme alati armastanud, aga võib-olla ei näidanud me seda nii hästi välja. Palun anna meile andeks ja tule tagasi koju,” palus ema. Raputasin pead. “Ei. Ja nõme käitumine? Mina ei nimetaks seda nõmedaks. Mina nimetaks seda näiteks .. minu olemasolu eiramiseks?” pakkusin ma ja irvitasin õelalt, kui nägin ema ja isa kohkunut nägu. “Allie, palun! Me oleme sind üle aasta otsinud,” ütles ema. Hakkasin taas naerma. “Ma peaks siis teile seda mainima, et ma elasin koguaeg seal samas linnas. Kui kohutavalt osavalt te ikka otsisite,” ütlesin ma ja hakkasin ära kõndima. Ma ei kavatsenudki koju minna.

Siis aga jõudsin Danieli juurde. “Su plaan ei läinud läbi. Pealegi, ma vihkan sind igavesti. I g a v e s t i ,” tõotasin ma. Dan oli sellest kohkunud ja ta näole ilmus valugrimass. “Anna mulle andeks,” sosistas ta, kuid ma ei teinud sellest väljagi. Hakkasin minema kõndima, kuid keegi haaras mul käest. “Hah, nii hale oledki, et põgened ära?” plõksis mu õde, Milly. Vaatasin teda vihaselt. Tõmbasin käe vihaselt ta haardest ära, kuid selle peale kadus tal tasakaal ning ta kukkus maha. Muigasin. “Nii hale oledki, et kukud iga tõuklemise peale maha?” tegin ma talle tagasi. “Aitab, tüdrukud!” ütles isa vihaselt ja aitas Milly püsti. “Allie, sa pead koju tulema. Sa oled alaealine ja pealegi, politsei otsib sind,” selgitas isa mulle. Olin ühesõnaga lõksu aetud, ja kõik see tänu Danielile. Ohkasin. Mul ei jää ju muud üle. Üks päev kodus? Siis leian ma uuesti viisi, kuidas kodust põgeneda ja seekord igaveseks ..

• • •

Looodan , et meeldis (:

Liiiituge ka klubiga ! (a)

Aa , ja nüüd hakkan teatama kommentaaride vastusena .

NIIET TAHAD TEADET ? KOMMENTEERI ! (:

Seda ka veel , et ma vist ikka ei viitsi osi ülepäeviti lisada , aga kui skoor on suurem , tuleb ikkagi kiiremini ;)

Viola . ☼

Like!