MU SÜDAMES OLI, ON JA JÄÄB ! 2.3 Viimane :)

31.05.2011

26, Tallinn, Estonia

Ma vahetasin riided ära ja pugesin poisi kõrvale tuttu. Enam ta pole nii soe kui eile. Ah mis ma muretsen, äkki on lihtsalt mingi väike gripp. Nende mõttetega ma ka uinusin.

Iga päevaga paneb mind poiss, aina rohkem ja rohkem muretsema. Ma rüüpan kuuma hommikust kohvi ja ootan millal ta üles ärkab. Toast väljub ilge padjakaga, unine poiss. Ta on lumivalge ja külm. Ta naeratab harva ja ta naeratus ei ole enam nii ilus nagu varem.

Ethan valas omalegi kohvi ja istus mu vasta. Me vaatasime üksteist vaikides päris pikkalt.''Kuule musi, võiks täna midagi ägedat teha'' pakkus poiss ning ma olin sellega nõus. Ethan läks pesema ja mina pesin nõud.

Algul läksime me lõbustusparki. Me sõitsime erinevat asjadega ja siis Ethan võitis ühe suure kaisukoera ja ma sain selle endale. Ma tundsin ennast jälle nagu 15 aastane. Ma lihtsalt ei kujuta oma elu ilma selle poisita ette.

Pärast seda läksime randa. Me jalutasime mööda kuuma rannaliiva, vesi lainetas ja oli sama sinine nagu poisi silmad. Päike kiirgas taevas ja andis sooja. Kõik oli nii ilus, ma lootsin, et see ei lõppe kunagi.

Aga peagi läksme ikka koju. Kodu uksest sisse astudes ja poisile otsa vaadates, oli ta nägu valgem kui kunagi varem ''Kas sinuga on ikka kõik korras ?'' küsisin murelikult ''Jah ikka, ainult natukene istun siis hakkab parem'' ütles poiss ja sel samal hetkel kukkus ta kokku.

Ma olin tohutus paanikas ja nutsin, ma helistasin kiirabisse ja nad lubasid tulla kiirest. Terve see aeg kui ma kiirabi ootasin, ma lihtsalt nutsin Ethani keha kõrval, sest ma ei taha teda kaotada, nii nagu varem aga nüüd on kindel, et ta ei tule enam kunagi tagasi.

Ma läksin loomulikult haiglasse kaasa. Teepeal sinna helistasin ma Davidile ja ta lubas ka tulla. Ma istusin palati ukse taga ja lihtsalt ootasin. Peagi tuli David ja ma kallistasin teda tugevalt ja puhkesin nutma. Ma imestasin, et David oli nii rahulik.

''Ta on ärkvel'' ütles arast palatist välja astudes, mind lubati tema juurde ja David otsustas ukse taha jääda.''Mis sinuga siis on ?'' küsisin vaikselt uksest sisse astudes nii, et ta vist ehmus

''Ma teatsin seda tegelikult algusest peale, sellepärast ma tulingi tagasi, et veeta oma viimased päevad sinuga ja olla õnnelik'' seletas poiss, mul voolasid pisarad põskedelt alla ''Mida sa räägid ?'' küsisin vihaselt, sest ega ta nüüd surema ei kavatse hakkata ''Mul on vähk'' ütles ta lühidalt ''Ja ma suren varsti'' jätkas ta nukralt.

Sel hetkel varises mu elu igaveseks kokku ''Kas David teab ? ?'' küsisin vihaselt ning poiss noogutas. Ma jooksin uksest välja ja lõin Davidit ''Sa teadsin algusest peale ja ei öelnud midagi, sa nimetad ennast veel sõbraks'' ütlesin läbi nutu, poissi rapputades ''Ma tegin, seda vad sinu õnne jaoks'' ütles poiss nukralt ''MINE PERSE'' kasjusin ja lahkusin sealt, kõik vaatasid mind nagu ma oleks mõni hull, aga ma ju olengi seda.

Ma läksin koju, ma olin nii väsinud. Oleks tahtnud ennast tappa aga eii ma ei tee neile seda head. Ma läksin välja ja istusin seal samas treppil kus ma kakas nädalat tagasi üle pikka aja nägin teda ja nüüd, ma jään temast uuesti ilma.

Peagi mulle helistati ja öeldi, et Ethan suri. Ma nutsin lohutamatult, ma heitsin sinna samasse tee peale pikkali ja lihtsalt nutsin.

______________________________________________

Möödunud on 8 ja pool kuud. Ma olen Ethani haual, ma tõin talle lilli.''Me saame poja, väikse Ethani'' ütlesin naeratades, see laps on ainus mis mul temast alles on jäänud. Ma läksin tagasi kus mind ootas David. Ma suudlesin teda õrnalt huultele ja istusin naeratades autosse. Ma vaatasin kihlasõrmust oma sõrmes, ja naeratasin omaette. Ma abiellun homme, ma armastan Davidit aga ETHAN OLI, ON JA JÄÄB MU SÜDAMESSE (L)

ja sellega lõppes see jutt.

Ma ei tea veel kas jätkan hetkel teise juttu teise hooajaga.

Vb kirjutan vahepeal mingit muud juttu ja siis jätkan.

Aga kuidas teile meeldiks mõni Fantaasia jutt ?

või tahaksite jääda love storisid lugema jääda ?

Või on teil midagi pakkuda mida lugeda tahaksite ?