YOU & ME 1.

02.06.2011

26, Tallinn, Estonia

See on päev, mida ma oma elus kõige rohkem vihkan. Täna astun ma lastekodu ustest sisse, mu vanemad said lennu õnnetusest surma ja kõik arvavad, et mul on siin parem aga ei ole nii.

Ma kõnnin suure spordikotti ja läppaka kottiga mööda pikka ja lõpmatut koridori oma toa poole, mida ma ei tahaks oma toaks nimetada.

''Sätti siis end ilusti sisse, kolmekümne minuti pärast on söömine'' ütles Direktor Pr. Dailing. Ma vaatasin tuba, mis oli võrreldes minu toaga nii väike. Igal pool mu aju nurkades on mälestused vanast kodust ja vanematest.

Ma viskasin ennast voodile pikali ja nutsin. Ma ei saa aru miks nad pidid mind nüüd üksi jätma, just nüüd siis kui ma saan 17 ja oleks saanud oma korteri ja kõik aga nüüd ma koppitan siin veel 1 ja pool aastat.

Mul ei olnud isu mitte millekski. Ma ei viitsinud asju lahti pakkida ega midagi, isegi sööma ei läinud. Ma tundsin ennast hulluna, lihtsalt nutta põlved tugevasti vastu keha ja vaikselt kõikuda.

Õhtul tuli Pr Dailing mind vaatama, sest ta polnud mind täna maja peal näinud. Ta istus vaikselt voodi servale ''Sa ei saa ju nii edasi elada'' ütles Pr. Dailing ''Aga ma ei suuda'' ütlesin läbi pisarate ''Tee end korda ja mine välja, kas või maja ümbrusesse'' ütles ta karmilt ja lahkus.

Ma mõtlesin sellele tükk aega ja siis otsustasin minna. Ma pesin oma näo puhtaks, panin uue meigi ja panin mingid suvakad riided selga.

Siin maja juures oli vähe inimesi väljas ja see mulle sobis. Ma võtsin taskust ipodi, mis olin kaasa võtnud ja kuulasin muusikat, leidsin endale ühe hea pingi ka ja istusin sinna vilduasse maha.

Peagi tuli minu juurde üks tüdruk, ta paistis õnnelik. Ma võtsin ühe kõrvaklappi kõrvast. Ta istus vaikselt minu kõrvale ''Kas oled siin uus ?'' küsis tüdruk ''Jah, täna tulin'' ütlesin kurvalt

''Siin ei ole tegelikult üldse nii jube kui sa arvad'' püüdis tüdruk mid lohutada ''Usun aga ega ma sellepärast kurb pole'' püüdsin tüdrukule seletada ''Mis siis ?'' küsis ta küllaltki uudisimulikult ''Ma ei taha sellest rääkida'' vastasin lühidalt ja lahkusin.

Ma jalutasin niisama ringi ja peagi otsustasin minna tagasi. Ma liikusin poiste kambast mööda, nad vilistasid ja kutsusid mind enda juurde aga ma ei teinud välja. Ma olen alati olnud tähelepanu keskpunktis ja ma olen sellega harjunud.

Ma jõudsin oma tuppa ja panin läppaka käima. Siin ei olnud kül wifit aga mul on neti pulk. Ah mis minust rääkida ma olen rikkas, või noh olin.''Grace'' ütles see tüdruk vaikselt kopputades ja sisenedes ''Jah'' vastasin ''Sorry, et enne su ellu sekkusin'' hakkas tüdruk vabandust paluma.

''Ma andestan ainult siis kui ütled oma nime'' ütlesin kavalalt naeratades ''Hailey'' vastas tüdruk lühidalt. Järsku oli kuulda koridor peal karjeid, me jooksime Haileyga kohe vaatama.''TA ON TAPPETUD'' karjus üks tüdruk. Läbi rahva massi nügis Pr Dailing ja meie tema järe.

Maas lamas Umbes 10 aastane poiss. Ta ei olnud verine ega mida aga ta ...

Saite oma fantaasia juttu.

Ma veel ei tea kuidas see välja tuleb aga nh.

Teatan siiani kommentaarides

ja võimalusel liituge klubiga !

Päikest (#)