Neli vapustavat päeva. Kiiret, omapärast ja keerulist päeva. Kindlasti on need päevad, mis jäävad meelde kauaks. Kui mitte kõik siis mõned hetked, mõned tunded, mõned laused, mõned ütlemata jäänud sõnad. Mõned öeldud sõnad, piirid ja hirmud.

Kontroll etendus läks minu arust isegi paremini kui esikas, agakõik oli kokku nii lahe. See tunne, see närveldamine enne ette astet, see tunne kui oled lavalt maas ja pinged jooksevad maha. Tunne on nii hea. Kuigi jah ma pole eriti hea, aga eks ma püüa.

Praegu on kõik kuidagi kummaline, ma kardan. Olen ühe inimese liiga lähedale lasknud. Ta on mu viinud kuhugi kus ma pole varem käinud.

Hirm.

Kõik kokku on keeruline ja uudne. Liiga värske minu jaoks. Kõik ei olene siit minust, väga vähe oleneb minust. Tema peab valima ja aru saama, mida, kuidas jne. Minul on praegu lihtsalt tunne, et ma astusin ämbrisse millegagi. Ma ei tea millega, kuid kahetsen seda vist. Ma tahan teada, mida ta mõtleb ja tunneb ja mida ta tahab. Ja seda sama tahan enda kohta ka teada.Ma peaaegu tean, kuid kahtlen, õige vähe.

Haiget saamise hirm on halb…