Ilmselgelt on mul kaks võimalust. Kas minna tagasi ja teha nägu, et seda kõike ei ole olnud. Teine võimalus on, et astun nüüd just siin ja praegu oma saatusele vastu. Saagu mis saab. Ei saaks öelda, et ma just relvitu oleks. Pealegi, midagi sellist ei saa ma ometi käest lasta, sest minu tunded ei ole nali. Ma lihtsalt ei olnud varem kindel, aga öeldakse ju ikka, et alles siis saame aru kui oleme kõige tähtsama asja käest lasknud. Alles siis tunneme seda tühjust mis on meile sügavale südamesse uuristatud ja just siis teame, et oleme teinud nii meeletult valesti. Seega jääb mu kahest variandist alles üks. Ma ei anna alla.

Mul on juuksurini aega 15 minutit. Täpselt paras, et taksoga sinna jõuda. Pole tipptund ega midagi. "Hallo," vastan ma oma telefonile. "Hei, Anni, kuuled? Ma siin mõtlesin, et äkki sa saaksid pool tundi hiljem tulla. Mul läheb nagu nii üle aja ja pealegi, siis sa ei pea nii kaua ootama, eksole," vuristab mu hea sõbranna ja parim juuksur mulle kiiresti ette. "Mhm, ma lähen ostan siis kohvi. Tahad ka," küsin temalt. "Sa tead mida ma kohvist arvan kullake, aga ole kindlasti siin siis. Mul on täna väga tihe graafik." Lõpetan kõne. Nüüd on mul isegi veel rohkem aega. Super, saangi oma unisusest lahti. Pealegi pean oma juustega hüvasti jätma, sest mingisugust muutust on vaja. Ma pean ometi midagi tegema, et tema süda tagasi enda südamesse viia, et ta tunneks uuesti seda sama mis mina. Mitte mingil juhul ei olnud need 5 aastat tühised. Ei talle ega ka mulle. Nüüd pean olema vastupandamatu ja peagi saab ta aru, millest on ilma jäänud. "Tere, palun üks kohvi, tume, ilma suhkruta...Aitäh." Ümber nurga ma nägin taksosi seismas, mul läheb täna nii meeletult hästi. Kõik on olemas ja pole vaja kiirustada ega joosta. Võib-olla panen ameti maha ja lähengi millegi rahulikuma peale üle. Ega ajakirjanikuna töötamine on alati väsitav, isegi kui ma ei pea koguaeg kohal olema ja minu töö puudumisest ei tuleks ka mingisugust suuremat probleemi.

"Daniel, tere. Tore sind näha," ütlen ma oma eksile. Kurat, pidi ta mind nägema praegu. Ma pole ju oma välimusega veel midagi peale hakanud, see ei tule küll kasuks mitte millelegi. " Tere Anni, jälle kohvi ? Ma olen sulle alati rääkinud, et see ei tule su organismile kasuks. Kuidas sul muidu läheb? Kõik ok," küsib ta minult. Mitte mingil juhul ei näita ma talle oma nõrkust, ta ei tohi teada, et oli vaid paar nädalat tagasi kokku varisemise äärel. Ta ei saa sellest kunagi teada. "Mul läheb üllatavalt hästi, kuigi imelik on ilma sinuta. Kuidagi tühi." Naeratan ja jään ootama. "Ma tean täpselt mida sa tunned, ega peale nii pikka suhet ei saagi kohe tagasi vabadusse joosta. Harjumise asi," ütleb ta mulle rõõmsalt ning saadab pilgu oma kellale. Arvatavasti on tal kiire. "Ma pean nüüd minema, käin Kertu juurest läbi ja ehk kunagi näeb veel," ütlen ma talle sama rõõmsalt. Tegelikult tahaksin karjuda, et palun võta mind tagasi ja ära enam kunagi minust lahti lase. "Tead, täna õhtul on kesklinnas, mu lemmik klubis kokteili õhtu. Mu sõbrad panid terve koha kinni. Ühesõnaga seal arutatakse minu firma loomise mõtet ja kõike sellist, et kui see liiga imelik ei ole. Äkki tuled kohale? Natuke maailma endasse lasta ei ole ju halb mõte, aga okei. Ma tõesti pean minema, eks siis vist õhtul näeme?" Ta kõnnib kiirel sammul minema ning ma vahin talle nagu poolearuline järele. Endal ila tilgub, raisk. Mis see kell on ? Appi, mul on ainult viis minutit ??

"Anna mulle andeks Kertu, sattusin tänaval Danieliga kokku ja jäime juttu rääkima. Tõesti anna andeks," ütlen ma talle ja potsatan tooli. "Pole midagi, pole midagi. Nüüd tuleb lihtsalt kiiresti teha, sest mul tuleb varsti uus klient peale. Mis me sinuga teeme," küsib Kertu minult. " Ma mõtlesin, et midagi seksikat. Mis jätaks minust sellise ulaka naise mulje, aga mitte liiga litsaka. Sellise mis paneb inimesed mulle järele vaatama. Tead ju küll, nagu need prantsuse naised, lühikeste juustega, baguett kaenla all ja ise ratta seljas mööda linna sõitmas. Midagi sellist," üritan talle seletada, mida soovin. Kertu noogutab mõtlikult. Ootan vastust. "Ma tean täpselt mida me sinuga teeme kullake." Ta võtab käärid ning lõikab mu patsi maha. Tunnen kuidas klomp kurku tekib, aga ma ise olin seda tahtnud ning tagasi teed enam ei ole. Mitte mingil juhul.

"Suur-suur aitäh sulle kallis, ma näen suurepärane välja. Ma olen alati öelnud, et sa oled parim juuksur. Ausõna, ma ei tea. Ma tunnen end täiesti uuena. Igatahes, täna oled sa seal peol kohal ning ei mingit viilimist. Otsi oma kapp läbi, kindlasti on sul seal midagi viisakat, ma nüüd lähen." Haaran oma koti ning suundun esimese asjana poode läbi kammima. Mul on vaja midagi mis paneb inimesed ahhetama. Midagi sellist mis ei jäta ühtki meest külmaks. Midagi millega tagasi tema südamesse pugeda. Antud juhul tema südamesse mitte pugeda vaid nagu öeldakse pigem "laivi lennata". Ja vot see ongi see! Pisike must kleit, see peaks olema "must be" iga naise kapis ja pealegi see toob esile mu pikad sääred ja lihtsalt võimatult seksika figuuri. Oma mõtetes ju ometi võib end kiita, kas pole?

Astun klubi ustest sisse ning annan oma mantli ära. Ma ei tea mida teha, äkki on see kõik vale. Äkki ma käitun valesti ja ei lase kainel mõistusel endaga rääkida. Samas see võib jääda mu viimaseks katseks. Ma luban, et see jääb mu viimaseks. Peale seda lähen ma eluga edasi. Ajan selja sirgu ning kõnnin uhkelt otse läbi saali vaba laua juurde. Tunnen endal kõigi pilke ja näen oma vanu tuttavaid ahhetamas. Minu juurde tuleb kelner, kes kogu teenindamise aja, ei saa silmi mu dekolteelt. Ma naudin seda tähelepanu. Ma tõesti naudin. Nii-nii, kus on Daniel? Oh Kertu. " Hei, Kertu tule siia. Ma hoidsin sulle kohta." Kertu jõuab minuni ning ta silmad lähevad suureks. "Wow, Anni. Sa oled täiesti vapustav. Poleks eales uskunud, et sina midagi sellist selga paned, kuigi ma olen alati rääkinud, et sa näeksid rohkem naiselikum välja kui midagi sellist kannaksid," ütleb Kertu ikka veel täiesti üllatunult. Naeratan talle ja lasen pilgul üle saali käia, kus kuradi kohas on Daniel. Ma ei näe teda kusagil. "Ma tellisin meile joogid ka juba, aga tundub, et tänane teenindus ei ole just kõige parem. Ma lähen toon, oota mind siin," ütlen Kertule ja olen õnnelik, et leidsin vabanduse saalis rohkem ringi vaadata. Teda ei ole ikka veel. Jõuan baari letini ja vaatan menüüd. "Tere, palun mulle üksi kuiv martini, tegelikult ma võtan kaks." Mees leti taga noogutab ja asub tegutsema. Oodates vaatan ringi ning ikka veel ei ole kusagil Danieli. "Ma ei suuda uskuda, et Daniel sellise naise maha jättis? Ta peab peast soe olema või ongi ta orientatsiooni vahetanud nagu räägitakse," ütleb mees kes on ei kusagilt mu kõrvale ilmunud. Vaatan teda jahmunud näoga :"Mida sa ütlesid? "

Like! 10