Mis on elumõte? Kuidas leida oma elule eemärk, tunda elust rõõmu ja
rahuldust? Suudan ma saavutada midagi, millel on püsiv tähtsus? On palju
inimesi, kes pole kunagi vaevunud mõtlema, mis on elumõte. Aastate
pärast heidavad nad pilgu möödunule ja imestavad, miks nende suhted on
lagunenud ja miks nad tunnevad tühjust, ehkki on suutnud enesele seatud
eesmärgi saavutada. Kord küsiti ühelt oma ala parimalt
pesapallimängijalt, mida ta tahaks, et talle oleks öeldud, kui ta alles
alustas pesapallimängu. See mees vastas: “Keegi oleks võinud mind
hoiatada, et kui ma tippu jõuan, valitseb seal tühjus.” Paljude
eesmärkide tühisust mõistetakse alles siis, kui ollakse nende
tagaajamiseks kulutanud aastaid.
Inimesed seavad endile mitmesuguseid sihte, uskudes, et neis on mõte.
Taoliste sihtide hulka kuuluvad äriline edukus, jõukus, head suhted,
seks, meelelahutus, teistele head tegemine jne. Inimesed on tunnistanud,
et olgugi nad saavutanud jõukuse, suhte ja lõbutsemisega seotud sihid,
on hinges tühimik – tühjusetunne, mida mitte miski täita ei suuda.
Koguja raamatu autor tõdeb sama, öeldes: “Tühisuste tühisus! Tühisuste
tühisus, kõik on tühine.” Kogujal oli rikkust ja vara, rohkem tarkust
kui kellelgi tema kaasaegsetest või meie aja inimestel, sadu naisi,
kodasid ja rohu- ja iluaedu, mis tekitas kadedust kuningakodades,
parimaid sööke ja veine, kõikvõimalikke meelelahutusi. Ja ühel hetkel
ütles ta, et on saanud kõik, mida ta silmad ja süda on himustanud. Ja
ometi võttis ta elu päikese all (elu, mis elatud ainult sellele, mis
silmaga nähtav ja meeltega tajutav) kokku sõnaga tühine! Millest selline
tühjus? Sest Jumal on meid loonud millekski enamaks kui see, mis on
kogetav siin-ja-praegu. Saalomon ütles Jumala kohta: “Ta on inimeste
südamess pannud ka igaviku… “ Südamepõhjas me teame, et on veel midagi
peale selle siin-ja-praegu.
Loomisloost 1.Moosese raamatus loeme, et Jumal tegi inimese oma näo
järele (1Mo 1:26). See tähendab, et me oleme Jumalale sarnasemad kui
millelegi muule (ühelegi teisele eluvormile). Näeme sedagi, et enne kui
inimene pattu langes ja needus maa peale tuli, toimusid järgmised asjad:
(1) Jumal tegi inimese sotsiaalseks olevuseks (1Mo 2:18-25); (2) Jumal
andis inimesele töö teha (1Mo 2:15); (3) Jumal oli inimesega osaduses
(1Mo 3:8); (4) Jumal pani inimese kõige loodu valitsejaks (1Mo 1:26).
Mis tähtsus neil on? Mina arvan, et Jumala plaani järgi pidid need kõik
meie ellu rõõmu ja rahuldust lisama, aga kõiki neid (eriti inimese
osadust Jumalaga) mõjutas inimese pattulangemine ja selle tagajärjel
maailma tabanud needus (1Mo 3).
Ilmutusraamatus, mis on Piibli viimane raamat, ilmutab Jumal ajastute
lõpu sündmuste lõpus, et Ta hävitab praeguse maa ja taeva, mida meie
teame, ja näitab meile uut taevast ja uut maad. Siis taastab Ta ka
osaduse lunastatud inimestega. Inimeste üle mõisteti kohut ja osa neist
heideti tulejärve (Ilm 20:11-15). Ja patu needus kaob, ei ole enam
pattu, kurbust ega haigust, surma ega valu jne. (ilm 21:4). Ja usklikud
pärivad kõik, Jumal asub neisse ja neist saavad Tema pojad (Ilm 21:7).
Niisiis jõuame tagasi algusesse, et Jumal lõi meid, et oleksime Temaga
osaduses, inimene tegi pattu ja lõhkus osaduse; Jumal taastab igavikus
täielikult osaduse nendega, keda Ta selle vääriliseks peab. Kui mõttetu
oleks küll saavutada elus oma eesmärgid, aga surra, et olla igavesti
lahus Jumalast. Aga Jumal mitte ainult, et on teinud igavikulise õndsuse
võimalikuks (Lk 23:43), aga ka siinse ja praeguse elu
rahuldustpakkuvaks ja andnud sellele mõtte. Kuidas siis saavutada seda
igavikult õndsust ja “taevast maa peal”?
norm