Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev, küünlapäev) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo, et loomatoitu peab pool alles olema, et sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist. Soomlased ja karjalased on väitnud, et karu pöörab siis teise külje ning hakkab teist käppa imema. Muiste pidi poole peal olema ka loomade toit. Aeg läheb kevade poole. Päeva päevatee on jõulust saati läinud kukesammu võrra pikemaks.
Taliharjakommetes ja -uskumustes tundub ebatavaliselt tähtis koht olevat päikesel. Nagu mitme teisegi maarahva püha ajal on taliharjalgi hea enne, kui päikest paistab kas või hetke. Kui mees jõuab päikesepaistes hobuse selga hüpata, tuleb päikeseline ja viljakas suvi. Kui terve päev on pilves, on suvigi jahe ja pilvine.
Taliharja on nimetatud meeste pühaks, sest päike toob siis meestele tervist ja selget meelt. Pilvisus, vastupidi, haigusi ja joomast pead.
Päikest peab täna tingimata näitama sigadelegi. Ennevanasti viidi siga selleks välja ja tõsteti mõnel pool isegi üles puuriida otsa.
Taliharjal keedeti seapeaga herne- ja oasuppi. Muist suppi ja pool seapead viidi püha puu või kivi juurde. Paiguti veel üsna hiljuti. Maa kagunurgas on taliharja toiduks teräruug ehk tinnysterä – uhmris valmistatud tangudest ja seapeast keedetud supp.
lahe