Ühel õhtul kutsus poeg ema restorani õhtusöögile.
Ema oli juba vana ja nõrk ning ajas seetõttu söömise ajal toitu endale kleidi peale.
Mõned restorani külastajad vaatasid neid rahulolematult, kuid poeg säilitas rahu ja hoolitses ema eest.
Olles söögi lõpetanud, juhatas poeg ema tualetini, pühkis tema riietelt toidupudemed,
kammis tema juukseid ja kohendas prille.
Kogu restoran vaatas neid vaikides.
Poeg maksis arve ja nad hakkasid restoranist lahkuma.
Sel hetkel tõusis üks vanem härra ja küsis noorelt mehelt:
“Kas teile ei tundu, et te jätsite midagi maha?”
“Ei, lugupeetud härra, ei jätnud midagi,” vastas mees.
Aga külastaja vaidles vastu: “Kuidas nii?! Te jätsite maha õppetunni igale pojale
ja lootuse igale emale!”
Restoran oli ikka veel väga vaikne…
Iga ema unistab sellisest lapsest.
Me kõik saame kunagi vanaks -
ja on hea, kui siis on meie kõrval meie armastatud lapsed, kes kannatlikult,
ilma liigsete negatiivsete mõteteta siiralt meie eest hoolitsevad.
Meie aga omakorda püüame väga selliseid lapsi kasvatada.
ÄRA KUNAGI TÕSTA HÄÄLT INIMESE PEALE, KES ON ÕPETANUD SIND RÄÄKIMA!
Kui see on tõestisyndinud lugu siis myts maha kõik võiksid kohelda oma vanemaid inimväärselt!!!
nii ongi