Ta mäletas teda ja kõike halba mida too oli talle põhjustanud.
Ta mäletas kui palju kordi oli ta nutnud tema pärast.
Ta mäletas kõike...välja arvatud seda, kuidas naerda, kuidas olla õnnelik.
Ta mäletas kuidas nad sõpradeks said ja kuidas neil koos alati lõbus oli.
Ta mäletas kuidas nende sõprus purunes.
Kuid miks tegi tema lahkumine talle nii palju haiged?
Miks ei suutnud ta teda unustada?
Miks teda enam pole?

Lana istus pargipingil ning meenutas teda, inimest kes oli talle palju kordi haiget teinud, kuid lõpuks ikkagi tema parimaks sõbraks saanud.
Päike paistis eredalt tüdrukule näkku, põhjustades sellega kerge peavalu. Kuid ta ei hoolinud sellest. Ta oli läinud, ega tule enam kunagi tagasi.

Kaks nädalat tagasi.....

,,Tule juba! Me jääme hiljaks!" hõikas Distra, silmnähtavalt ärritatult.
,,Ma juba tulen!" vastas Lana ning jooksis trepist alla oma parima sõbranna juurde.
Kui ta lõpuks alla jõudis, läksid nad koos eesuksest välja ja suundusid kiirustades kooli poole. Tunnid hakkasid juba viieteist minuti pärast.
,,Miks sul nii kaua aega läks?" küsis Distra kui nad kooli jõudsid.
,,Ma ei leidnud oma matemaatika õpikut üles." vastas too.
,,Jälle? See on sul juba neljas kord sel nädalal ja täna on alles teisipäev." süüdistas sõbranna Lanat.
,,Neljas? Ma mõtlesin, et juba kuues."
,,Seda hullem ju!"
,,Vabandust. Ma püüan edaspidi hoolikam olla." vabandas Lana ning kõndis kiirel sammul klassi juude, kus tal pidi esimene tund hakkama. Kuid suurest kiirustamisest kõndis ta hoopiski kõrval olevasse klassi ja hakkas juba maha istuma kui ta nägi oma sõbrannat teda ukse peal suurte simadega jõllitamas.
,,Mida?" imestas tüdruk.
,,See pole inglise keele klass." vastas too.
,,Ah?" Lana silmitses klassi ning märkas kuidas mõned talle tundmatud õpilased tema poole pilke heitsid ning itsitasid.
,,Ah soo." ütles tüdruk ning sel ajal kui ta tagasi ukse juurde kõndis, muutus tema nägu aina punasemaks ja punasemaks.
Kuid kohe kui ta ukseni jõudis, ajas ta selja sirgu ja kõndis püstipäi õige klassi juurde, olgugi, et tema nägu oli ikka veel punane nagu tomat.

Distra sättis end Lana kõrvale istuma: ,,mis sul viimasel ajal viga on? Sa oled nii hajevil."
,,Ära muretse, minuga on kõik korras." vastas Lana ning naeratas sõbrannale nõrgalt.
,,Korras?! Eile oleks sa peaaegu pidžaamas kooli tulnud, kui ma poleks sulle öelnud. Ja laupäeval olid sa nagu maa alla vajunud! Ma ei leidnud sind kuskilt, sa ei võtnud isegi telefoni vastu!" karjus Distra ning lõi rusikaga vastu lauda.
,,Vabandust." pomises Lana kurvalt ning vaatas maha. Ta ei tahtnud talle otsa vaadata. Distral oli õigus närvis olla, kuna Lana käitus juba üsna mõnda aega imelikult, kuid ta lihtsalt ei tahtnud temaga sel teemal rääkida. Vähemalt mitte veel. Ta polnud selleks lihtsalt valmis.

Like! 14