Tahtsin kunagi kirjanikuks saada. Ilmselt seetõttu, et mul kirjutamine õnnestus. Olin rühma ja maleva päevikupidaja, kirjutasin artikleid kooli stendile, kohalikule ajalehele. Hiljem sai minust tagasihoidlik luuletaja. Mind on trükitud Eesti Luuleliidu korraldatud võistluskogumikes ja Pärnu 750 aastapäevaks trükitud luulekogumikus. Seejärel polnud mul midagi öelda.
Lukustusin. Sulgusin. Nüüd hakkasin siia päevikut pidama, et õppida suhtlema. Õppida kirjutama. Õppida mõtlema end väljendades.
Soovin taastada endise mina. Kirjutava. Kuid ka leida uue mina - sellise, kes on vaba kõigist ja kõigest sõna otseses mõttes ja seetõttu rahulolevja õnnelik.
Sellise, kes usaldab elu.
Jätka kirjutamist. Hea on lugeda neid ridu!
Jah igal sõnal on väärdus...