Pühapäev oli perekonnas puhkepäevaks.Ka siis,kui kuiva heneloogu ähvaradas märjaks kasta äkkeevihm.ei mindud pühapäeval põllule.Igal pühapäeva hommikul kutsus isa oma pere kokku.Ühiselt palvetati ning loeti palveraamatut.Isa sooviks oli,et ka tema lapsed käiksid kirikus.Mind pani isa kirikusse pühapäevakooli,hiljem leeri''on mulle oma isa ja eme oma tõekspidamiate kohta.Vanaisal endal oli samuti kahest abielust kokku kümme last.Esimeset abielust AdeeeleTiidoda- Helene Kello-Delof,,Johanes  Kellio,Ferdinad Kello,,Karl-August Kello,Leida-Marie Kello-Parn) ning teisest abielust Marie Rikkeniga ,minu vanaemaga,samuti viis last Lebit Kello Liisa Kello-Raude,Paul Kello,Vaike Kello,Linda Kello).Olin vanaisa juures sõjapaos olnud lastelasrest kõige vanem.Mämgukaaslasteks õde Aime,onupoeg Enn  ning täditütred Anne ja Helgi.Mängisime mänge,milles püüdsime jäljndad kuuldud.nähttud vanemate inimeste talutimetamisi.Nende hulka kuulusid ema-isa mängud,hiirte ja lindude matused,kus minul tuli täita pea peale pööratud lauluraamatuga kirikuõpetaja ja mängukaaslastel matuseliste osa.Vanemad inimesed püüdsid teha kõik selleks,et meil oleks riided seljas,kõht täis a meeleolu hea.

                             SAKSA SÕDURID                                                                             Mäletan saks sõduerid õhtuti Aruküla lapsi külgkorvig mootorrattal sõidutamas ja topopsikommidega kostitamas.Küllap oli see 1944.aasta sügisuvel,mi ka Arukülas peatunud saks sõdurite lahkumis Eestist katsid Narva jõel Saksa sõjaväemunritesse riietatud eesti soost noormehed.Mäletan,et saksa sõduritess suhtusid hästi peale laste ka Arulüla elanikud.Tõenäoliselt nähti neis ainsat tuge meie meestele idast tuleva ohu tõrjumisel.Tegelikukt Aruküla elanikud eksisid.Kes oleks külaelanikest tollal tõsiselt ukskunud,et neil endil on ohviterohke kodutee jalge all.Paljud,paljud saksa sõdurid ei jõunud tollel 1944.aasta sügisel koju mitte kunagi,vaid jäid koos eestlaste ja punaarmeega igaveks puhkama Eestumaa mulda.                                                                                                                                     PÕGENEMINE                                                                                     jõudnud läbi soode ja rabade 1944.aasta sügisel Narva alt Tuduni peatus oms väeosast maha jäänud isa esialgu seal,minu vanaisa venna Jüri Kelu kodus.Oli selge,et sakalasd olid sõja kaotanud.Oma väeosa otsida ei olnud enam mõtet.Pealegi varitsesid  teedel saksa ''ketikoerda''.Tudus varjas isa ennast umbes nädal aega.Lahinguvintsutustest veidi kosununa tõi Jüri Kello poeg Arno Kelu,kes prargu elab Pärnus,isa heinakoormas kõrvalisi metsateidpidi septembri esimsel poolel salaa Arukülla oma perekonna juurde.Mõlemad teelised oleks pikema jututa kohapeal maha lastud,sattunuks nad 'ketioerte''kätte.Arukülas tuli isal uuesti varjuda.Eelkige oma pere liikmete pärast kes seda soovimata oleks võinud täiesti  juhuslikult isa reeta.

Like!