Samamoodi nagu teised endised laagrivangid,avastas Kiguste,et pärast kojunaasmist ei leia ta enam tööd.Viimaks pakkus talle kui tublile mehaanikue teenistust Tartu Ülikooli toonene rektor.Ta aitas Kingustet ka elamispinnaga-andis talle väikese maja,millle Kinguste pidi ise remontima.Sallesamas maja on 8.aprillll 2007 võetud intrvvjuu Hillar Kingustelt.Siis rääkis ta,et on juba ammu teinud lõpparve traagliste sündmustega oma elus.Kuid elu kinkis talle ka lappis ja lapselapsi ega murdud elutahet.Lapselapsed on enda hoolde võtnud maja Tartu Ülikooli pargis,kui Kinuste igasuguseid ameted pidas ja talu Põltsamaal on ta saanud päranduseks.Paaril korral intrvjuu kestel katkes ta hääl,kuid muidu suutis ta selgelt kirjeldada sündumusi,imida oii pidanud üle elama.Üks kord oli siis,kui Kinguste jutustas oma kodutalust Põltasmaal ja sinna naasmisest pärast vangilaagrit.Tema vana ema jäi tallu elama,kui poeg Tartusse tööle läks.Ema elas seal koos austatud Punaarmee sõjaväelastega,kes talu pärast sõda üle võttis.Too veenis vana naist talu testamendiga talle pärandama.Ema vestles pojaga ja muutis tesamendi siiski tema kasuks.Mõni kuu hiljem jõudis Hillar Kingusteni sõnum,et ema on tulekahjus hukkund.Hilliril on liikumishäired,kuid ta suudab selgelt ja detailirikkalt oma elust jutustada.Üks tema tugevamaid mälestusi on 1941.aasta küüditamime Põltamaalkui kaubavagunid inimesi täis pressiti.

Hlllar Kinguste inrtervjuuvastused:1.Palun jutusta oma tegevusest enne esmest arreteerimist.Ma lõpetasin Põltsamaa tööstuskooli metallitöö alal.Olin üks esimei,kas autoeksami sooritas,seejärel läksin tööle mehaakuna põllumajandustöökojas.Olen pidanud ka lukksepa ametit.

Küsimus 2 Palun jutasta kuidas sind esmest koda arreteerii.Ma pääsesin arreteeriimisest,kui venelased esmest korda tuld.Töötasin kooiõpetaja juures,kellel oli oma töökoda.Tema küüditati koos perekonnaga 1941.aastal.Venelased kuulutasid välja mobilisatsiooni,aga ma olin isamaalise kasvatusega mees ja läksin metsa.Tööstuskooii sõjaväeõppusel osalesn soomusrongi rügemendis.Ma olen võib-olla viimane elus Tapa soomusrongi rügemendis teeninud sõdur.Esimsest korda arreteeriti mind pärast sõda 1951.aasta 2.märtsil hommikul kell 5.Varjasin end kodutalus väikeses peidikus põranda alli.Sellist elu elada seitse aastat-Öösti magasn oma peidikus,päeval kordamööda valvet.Suviti ei saanud saanud kodus olla,siis peitsime end rabas.Oli soe kuid sääseed kimbutasid hirmsati,nägu oli pastetas üles.San endale presedi,mllega end katta.Ühel kevadel juhtus kurb sündmus.Olin nelipühad  ja ma kuulasin Soome raadiost jumalatreenistust.Oli ilus päikselne hommik,kakede all õitsesid maikellukesed,ööbikud laulsid,käod kukkusidÄkitselt kostis meie ligidadalt kuulipildujatärinat.

Like!