Laskub mu käele -soe ja siidine,
tiibades tasane värin.
Säravad silmad kui anuksid
mult pikemat elu .
Siidiste tiibade sahinal
lendu tõuseb ta jälle ...
Natuke vihma ja palju päikest,
palju hellust ja natuke äikest,
palju õrnust ja natuke tuimust,
palju üksmeelt ja natuke vaenu,
Natuke nuttu ja palju naeru.
Natuke ühte ja palju teist-
see see õnn ongi vist .