minna22's blog

Tulime seekord nii sügisel hilja –
millest rõõmu võiks leida su meel?
Mets juba raagus. Ei õit ega vilja.
Külm juba konaraid kahutab teel.

Vaikides nukrust me varjame endas.
Siis aga – kes seda arvata võis! –
härmatand pihlaka oksale lendas
leevike –
lumiste latvade õis…

Mart Raud " Sügis"

Kui mu süda on kuivanud ja kõva,

tule mu peale halastuse valanguga.
-----Kui arm on mu elust kadunud,
tule laulu rõkatusega.
-----Kui äge töö lärmitseb kõikjal,
sulgedes mind sealpoolsusest välja,
siis, mu vaikuse isand, tule mu juurde
oma puhkuse ja rahuga.
-----Kui mu kerjusesüda istub kägaras nurgas,
mu kuningas, murra uks lahti
ja tule pidulikult kuningana.
-----Kui iha pimestab mu meelt põrmu ja pettusega,
oo Sina püha, Sina ärgas, tule oma kõue ja valgusega.

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.

Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.(Doris Kareva)

Tean tunnen

aiman adun

mil lained su pea kohal

kokku löövad

ning sa hüüad mind appi

Mu kätt ent sa vastu ei võta

mannetuna vaatan sind

üles-alla hulpimas

sa pigem hukkud

Jumal anna mulle jõudu

uppujaga mitte uppuda

allaandjaga mitte alla anda

vihkajaga mitte vihata

Anna mulle jõudu

hoida kinni su kaljust

sinu külge klammerduda...

Airi Enge

Maikellukesi ojaäärsest salust
kui mitte tuua, meenutada võin.
Siis olin vaevalt pikem sõnajalust,
kui lehvikuid neid kokku-lahti lõin.

Pikk rohi ulatus mul põlvist saati,
ja putukaski kaaslasena näis:
ka oskasin ma näha haldjataati -
ta puude taga hääletuna käis.

Kas tilistasid lilled kellukesi,
kas hõbehelin kõlas õiesuul?
Või kohas mets või vulises vaid vesi
ja piibelehti hõljutas vaid tuul?
(Minni Nurme)

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

Sõnad: Udo Otsus

Vooremaale jääst on jäänud
Suure Looja ergas närv.
Pikad tõusud, lauged käänud,
iga voore taga järv.

Vooremaal on minu kodu,
lapsepõlvel magus maik.
Käia võin ükskõik mis radu,
kõige kallim kodupaik.

Vooremaal on põllud toitnud,
püha leib, mis rakkus peol.
Maarja mehed, priius koitnud,
esimesel laulupeol.

Vooremaal on minu kodu,
lapsepõlvel magus maik.
Käia võin ükskõik mis radu,
kõige kallim kodupaik.

Paistab kaugelt valge kirik,
veel on jütsid kooliteel.
Maarja mailt on kõigi kiri,
kogu Eesti kirjakeel!

Vooremaal on minu kodu,
lapsepõlvel magus maik.
Käia võin ükskõik mis radu,
kõige kallim kodupaik.

Möödub üks aasta,
uus ootamas ees,
läheb midagi mööda,
miski tulemas veel.
On millegi lõpp ja millegi algus,
saatku alati kõiki jõuluvalgus!