tiina132's blog
Nüüd kallab vihma .
On taevas tina -hall
ning vihmas jalutan vihmavarju all.
Ümbrus tühi näib ,asfalt läigib veest.
Kuidas saaks põgeneda suure vihma seest.
Jõuan koju ,tuba soe
ei see niiskus ,rõskus enam põue poe .
Meid ootab see kunagi...
Kuid kui noorel inimesel
süda tahkub
ta meie hulgast lahkub
ja tema lühikesel kõigel saab ots.
Mõtlematusel ja viinale
järgneb ots...
Sa ootasid elult imet
kuid sellist asja ei juhtunud
ega sellepärast veel ei ole kõik luhtunud .
Ehk leiad veel sügisest imelisest....
ära otsi õnne vaid sirelist.....
Säravas sügavas sinitaevas
suvepäevad sügisesse sõuavad
sillerdavast suvest
sombusesse sügisesse
sahisevatesse sügislehtedesse
sügistormidesse
sajudesse.
Kes südamega elab ,selle tee on valus ,
tal käies pettumuste klaasikillud jalus .
ning igal sammul meeltes unelm murdub ,
siis sõnas loovas sünnivalu tundub.
Ent ometi just nõnda luule tärkab ,
kui inimene hinges okkaid märkab .
Hulk aastaid tal on
aga kassi ei ole
ja mehele läinud ta ka pole .
Näe ,oli kord selline taibukas piiga,
kes kunagi elus ei kiirusta liiga .
Eks temagi kord oli noorem ja kenam
kuid sellest ei tasu nüüd rääkida enam .
Öö tuleb päevale peale sammud on käratud.
Päevad öödele iial nõnda ei lähene ,
päevade jaoks on aeg olnud alati vähene .
Edasi -tagasi tormates pudeneb maha seegi
mida on päevale kaasa jõudnud korjata keegi.
Sa oled tark ja vaimukas.
Su keel on nagu nõel .
Ma ei saa ainult aimu
kas on terav või õel.
Sa pead mu südant liiga pehmeks
ja kõvaks minu pead.
Kas oleks parem see ,
kui omaksin pehme pea
ja kõva südame ?
Mõõdunud öö nii pime,
jälle hommik,päike hele.
Päike kuldab pilvepiiril
ülalt saates õrnu kiiri.
Nüüd valgustanud jälle ilma ,
sest hiilgab armsalt meie silma.
Rõõmupäeva kuldne sära,
kaotab hingelt kurbuse ära .